Neste momento...

Eile oli jälle reisipäev. Tööasjus. Ma tean, et see kõlab nii tähtsalt, eks see vist pigem tulevane töö ole, kui üldse. Aga tundub pingutust väärt olevat küll.
Portugali keelest pidin hommikul varem ära minema. Ütlesin käbedalt, et Neste momento, o meu estado de espirito e branco [nešte mumentu, u meu štadudõšpiritu e branku] - isver, kas te'i'arva, armas bloogikiibitseja, et purtugeš on lõpmata armas keel? -, peaaegu et oleksin oma tööintervjuu välja lobisenud, aga sain veel sõnal sabast ja panin suu kombekalt kinni (Mulle tundub üldse, et ma kipun viimasel ajal liiga palju asju välja ütlema. Ja nii kui sa midagi välja ütled, võib kõik kohe muutuda) ning tormasin bussi peale. Kardan, et õppejõud arvab juba, et mul on mingi veider haigus, mis ei lase kunagi terves tema loengus olla - ma kas tulen poole pealt või pean enne lõppu ära minema. See näeb välja juba nagu Suitsu-Silvi juhtum. S.-S. oli väike krimpsus naine, kelle üle me keskkooli ajal ikka naersime, sest ta tormas alati Georgi kohvikusse, beež mantel lehvis mis kole, tellis kuuma vett, pani suitsu põlema, tõmbas paar mahvi, neelas vee kärmelt alla ja tormas jälle uksest välja. Aga ta tuli umbes kolme minuti pärast alati tagasi - ei tea, vahest tegi ta kiirelt ringi ümber Koidula pargi ja tundis jälle vastupandamatut suitsuisu? - ning tellis jälle kuuma vett ja pahvis pool suitsu. Ja niimoodi tunni aja jooksul oma kena kaksteist korda.

Aa, mis nendesse loengutesse puutub, siis teisipäeval juhtus veel üks piinlik lugu - mul nimelt piiksatas seal telefon ja kuigi ma tavaliselt loengus põhimõtteliselt toru ei võta, tormasin tookord numbri algust nähes välja. Kui ma jutud ära rääkisin ja õnnest ja ähmist segasena klassi tagasi tormasin, pidin pettunult tõdema, et keegi oli vahepeal minu koha ära võtnud. Mõtlesin veel, et kuidas keegi ikka nii nahhaalselt maha saab istuda, kui teise inimese asjad juba ees on, vahtisin siis tühja tooli järele ringi ja mu pilk kohtus õppejõu omaga, kes oli üllatuslikult vahepeal mustajuukselisest noormehest blondiks naisterahvaks muundunud. Nagu muinasjutus peaaegu. Naeratas. Täitsa lõpp! Ei no tegelikult ta ikka päris naeris kohe. Sellest ma sain siis aru, et olin telefoniga juteldes liiga kaugele ujunud ja naastes valesse akvaariumisse sisse astunud. Aga õudne on see, et ma oleks seal peaaegu et tühja tooli välja otsinud ja mahagi istunud.

T. van E. helistas eile, tänas raamatu eest, pani mu värsked lootused jälle kuidagi peaaegu idanema. Ta on mind alati igas asjas kõvasti innustanud. Vahel ma mõtlen, kuidas keegi temasarnane unistaja saab samas nii kahe jalaga maa küljes kinni olla. Või äkki tunduvadki teiste inimeste unistused kuidagi realistlikumad? Skemaatilised. Enda unistuste puhul märkan ma peaaesjalikult ikka distantsi ja suurt tööd, mis mind nendest lahutab. Ja kui ma neile piisavalt lähedale jõuan, siis näivad need nii iseenesestmõistetavad, et neid nagu ei tasugi enam tahta.
T. pole oma lõputöös analüüsini ikka veel jõudnud. Mul hakkab vaikselt juba mure tema pärast, sest ta kirjutab seda nüüd juba rohkem kui aasta aega. Ja minu meelest ta pole eriti logeleja tüüpi. Ta on ikka alati olnud enesedistsipliin nr.1. Naiste kohta ütles ta ka, et tal pole üldse aegagi, et Ericu kass on ta ainuke sõbrants. Praegu on mul hea meel, et ta nii kaugel on, sest siis mul puudub võimalus mingis nostalgiahoos ennast purjus peaga talle kaela riputada. Nagu see kõigil alati käib.

Aga täna tuleb mu kõige kallim lähisugulane jälle Tartusse. Ja kollektiivil on vist mingid plaanid. Viimane kord oli meil TJ juures ikka päris vahva kohe. Tegime kõik koos köögiuksel suitsu. Vastik- S. oli nii toredaks ja lahkeks muundunud, keetis meile muudkui ingveriteed ja poputas, ei pannud ühtki vetot peale, ainult 'armastuse kõrbe' keelas 'ahvatluste kõrbeks' muuta. Aga sellest saan ma väga hästi aru, sest see oleks juba kogu loo mõtet täiesti vastupidises suunas muutnud. 'Tihaseniidi' :) olime ka ju juba ära kaotanud ja 'kuurordi' 'suveks' banaliseerinud. Aga loki-S. kirjutas lahkelt alla, või mis - ta ise tegigi need muutused ja mina ei hakanud ka siis eriti kobisema.
Panen järjekordselt tähele, et peaaegu kõik inimesed kipuvad arvama, et rõhk ja kvantiteet on üks ja sama nähtus või et need on eesti keeles üks-ühele seotud. See tekitab mus alati jubeda vaheleõiendamise isu, mida ma pean endas meeleheitlikult maha suruma. Sest sel teemal vaidlemine on nii mõttetu. Enamasti saavad kõik vihaseks ja on nõus lausa pea pakule panema. Ja mina tunnen ennast jälle väikse tigeda ja õiendava Helju Valsina, kes peab siis Ilse Lehiste numbreid kaitsma hakkama. No seekord olin targu vait ja püüdsin seda vestlust meelelahutusena võtta. Las nad arvavad siis pealegi, et Eema tuuli kooju.