Muudkui proovisime täna. Kaheteistkümnest poole viieni. Päris kole oleks, kui nüüd homme mõni lugu ikka veel välja ei tule. Mida ei saa siiski välistada. (Ehh, tegelikult oleks õigem öelda, et tore oleks, kui mõni lugu ikka välja ka tuleks.) Proovi lõpuks oli meil ainult kaks alti järel ja tenorid ilma esitenorita Puerit nagu hästi ei laulnudki.. Pulchra laperdas ka. Ei tea, kas selle saabki sirgeks? Ainult need kõige nõmedamad lood on meil kümme korda ette ja taha läbi lauldud. Õudne.

Ohh, Süda valutab nende viisadokumentide pärast. Kuidas nad kolme päevaga sinna viisa sisse saavad ja kust ma selle passi nii käbedalt jälle kätte saan? Tundub kuidagi müstiline. Lihtsam oleks ise B-1000-sse kohale lennata ja asjatada, kui oma pass kusagile teadmatusse saata...

Ja siis on mul veel need T.vanE. suusad ka hinge peal. Need on nimelt Pärnus ja tuleks enne äraminekut talle saata, aga ma pole üldse kindel, kas ma jõuan veel Eestis enne Kongosseminekut ringi matkata, kui selle viisaga nii kiireks läheb... Kõik on jube keeruline. T.vanE.-le bitši mängida ka kohe kuidagi ei tahaks. Nii andekas suusataja nagu ta meil oli... Ausalt öeldes teeb mulle veidi haiget, et ta helistab ainult siis, kui tal midagi vaja on. Nagu need suusad üleeile. Minu meelest see ei ole ilus.

Ma saan aru, et see teema on teile igav, tegelikult ma kirjutan seda siia tõesti ainult sellepärast, et ma ei saa emale helistada. Või ma lihtsalt ei tea, kellele teisele helistada ja kes oskaks nõu anda. Kuidagi õudne on. Ma mõtlen küll kogu aeg, et muretseda ei ole mõtet, aga ikka justkui ei oska ilma olla.

Raske on. Ja hinge matab. Nutta tahaks. Selline kena vaikne küüntenärimisenädalavahetus siis...