Kontsertidel rõõmustab mind juba tükimat aega kõige rohkem see, kui kellelgi teisel laval sassi läheb. Kui te arvate, et see on ainult kahjurõõmust, siis te küll eksite. Minu meelest on sassiminek õigupoolest nii inimlik ja tore ja see ei muuda mu arvamust esinejatest, eriti kui tegemist ei ole professionaalidega. See on lihtsalt... no, see ongi nii, et mõnikord läheb sassi. Sellepärast ka, et mitu inimest etlevad sünkroonis. Ja kui kõik sõnad ja akordid on viimseni pähe kulunud, siis on nad ise oma lugudest juba oksendamiseni tüdinud ja võibolla ei tekigi seda fiilingut.
Igatahes olen ma nüüd ansambel Anduri fänn. Tasus täitsa minna sellele kontserdile. Minu meelest on nad laivis veel paremad kui plaadi peal. Ma arvan, et nad oleks olnud võimelised veel palju palju parema plaadi tegema.

Eile juhtus veel üks kummaline seik. Oleksin ühe mehega äärepealt kaklema läinud. See oli selline vanem, juba kergelt hallipäine mees, kes pani ühel hetkel L.-i jope selga, ei tahtnud seda enam ära võtta ja kui me aru pärisime, siis väitis, et see ongi tema oma. Küll me kõdistasime ja näpistasime (seda, tunnistan, tegin peamiselt mina) ja proovisime jopet tal lihtsalt seljast ära võtta, aga miski ei aidanud, isegi see ei muutnud midagi, et jope käisest tulid üksteise järel välja L.-i müts ja sall. Lõpuks andis ülirahulik L. sellele sellile nõu ikka jah, politsei välja kutsuda ja siis oli see tüüp õnneks sunnitud mõtlema hakkama ja leidis kohe kõrvalt varnast oma jope üles, mis oli lihtsalt kohati (aga ainult kohati) sama värvi - punane. Ja sellise kähmlemise ja õiendamise nahka läkski siis kogu minu tantsusessioon! Zavoodis võib ikka jaburaid asju juhtuda küll.
Ehmatasin iseenda peale natuke ära ka - käitusin lõppkokkuvõttes vist siiski liialt agressiivselt. Aga võibolla tuli see sellest, et tegemist ei olnud minu enda kehakattega ja ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas keegi võib nii nahhaalselt teise inimese silma all tema riided ära ajada, nii et lõpuks ei pääsegi õiglus majja. Aga noh, jah, naisena võib ju näpistada ja ohutult ärbelda, tõenäosus, et mingi mees sulle vastu vahtimist virutab, on ikka suhteliselt väike...
Nii et, armas bloogikiibitseja, ärge pange ealeski oma üleriideid sinna ukse kõrvale varna, kui te just kaklemise (või kõdistamise) peale mihkel pole.
Seda enam, et alles eelmisel nädalal ilmus Andekas-K. enne Tallinna sõitu välja rullis kulmuga ega mäletanud ise asjast mitte mõhkugi - ütles ainult, et hirmus lahe õhtu oli olnud ja et tantsuks oli läinud, ikka sealsamas...

Terve kodutee lärmasime ja laulsime Anduri laule, tegime mägilaste hüüdu, jah, tõesti, purjus mina ka. Päris piinlik lugu. Aga kõik see oli nii nakatav, eriti Vastik-S.-i joodeldamine ja operetisoolod ja J.-i kitarrimäng keset Jakobi tänavat. Oi, see oli nii tore! Olin vist jälle sedasi puberteetiliselt õnnelik. Lund sadas ja... Ahh!