Kõik on sassis

Tahtsin mainida, et mul on blogeerimisega viimasel ajal raskusi. Mitte midagi olulist siia tegelikult kirjutada ei saa, ja kui seda siiski teha, tuleb essentsi ümber kõik segaseks ja susasse ajada, et lugejad aru ei saaks. Kui seda mitte teha, on pärast oht, et hakkab piinlik, sest siis saavad kõik aru, millest (ja kellest) sa kirjutad.
Ohhhh! Ja te ei kujuta ettegi, kui palju mustandeid mul siia viimastel nädalatel tekkinud on! Ma tõesti ei oska olulistest asjadest ilma piinlikkustundeta kirjutada. No ja võibolla ongi hea.

Kuigi ma vist siiski ei peaks põdema - kõik mu kolm lugejat on mulle juba nagunii tuttavad.

Ma ei saa ka hästi aru, kas see on hea, et mu enda veebipäevik paneb mind vahel kulme kergitama. Ajuti tekib seda lugedes tõesti tunne, et see polegi minu elu, et tegelikult kirjutab mulle hoopis võõras inimene. Aga noh, eks vist sel moel õpib ka ennast paremini tundma. Nii vist saab fassaadile pilgu heita - näha, mismoodi sa teistele välja paistad. Oh, ei, nüüd ma vist ajan kõik sassi. Nagu ma ütlesin, on mu päevik siin äärmiselt väljajätteline. Üks suur lünk, või õigemini selle piirjooned.

Aga ma tahtsin veel tähendada, et see Siisike tundub mulle üks liiga lõbus ja pisut pealiskaudne tütarlaps. Ja samas kuidagi imelikult arg ka veel. Päris naljakas kohe. Sellised omadused puntras. Te olete kindlasti tähele pannud, et Siisike elab karussellil. Kui ta sealt maha on astunud, ei oska ta endaga parajasti midagi peale hakata ja tahab kohe keerisesse tagasi sattuda - Siisike on nimelt peadpööritamapanevast elust sõltuvuses. Vaat nii.

No... võimalik, et ma ei taha endale tunnistada, et ma olen muutunud. Või on mu elu muutunud. Tundmatuseni. Mis väärtushinangutesse puutub, siis ma ikka kohe üldse ei tahaks Siisikese omi tervikuna üle võtta või enda omadest päris lahti lasta.