Ilmaaegu hõiskasin eile. Ühe hoopis teise valiku tõttu olen ma täna ikkagi sunnitud Tartusse jääma ja Maestrole vähemalt otsa vaatama.
Aga tahtsin kirjutada, et üllatusin eile päris kõvasti, sest maailma kõige sapisem inimene S. võttis vaevaks mind tervelt kolm korda kiita ja kummardada. Mis on täiesti uskumatu, arvestades seda, et ma pole ansamblite Cream ega Yes liige ega ka Frank Zappa ega Keith Jarrett isiklikult. No võibolla oli tal hea tuju või on teda tabanud mingi segane nõrgamõistuslikkusehoog.
Eile oli muidugi väga teistmoodi õhtu. M.A. oli näitusega maha saanud, aga me'i saand suurt avamisele minna, kuigi nii selle kui teise sündmuse tõttu sattusime lõpuks jälle kõik Zavoodi.
Väga kummaline on kõrtsus istuda, kui pead terve õhtu ainult mahla, teed ja kakaod jooma.
Kõik seisis.
Vaatasin iga natukese aja tagant kella ja jõudsin juba ühe paiku koju magama. Mitte midagi ei juhtunud, kuigi paljude asjade pärast oleksin võinud rõõmus olla.

Tahaksin väga osata trompetit mängida.