Hommik oli väga armas. Sõin rahulolevalt oma hernerohelisest kausist mannaputru ja imetlesin kaht helendavat silguselga ruudukujulisel rukkileival, mis lebas grotesksel põrsakujulisel lõikelaual, mille keegi hoolikas koolipoiss kunagi tõenäoliselt nõmedas tööõpetuse tunnis kohusetundlikult valmis oli treinud. Puder oli seekord ilma kaneelita. Olen tähele pannud, et suhkru ja kaneeliga mannapuder võib mind nutma ajada ja seda ma üritan vältida. Ja õnnestub ka. Ma ei mäletagi, millal ma seda viimati õigupoolest tegin.

Sõin seekord oma toas ümmarguse laua taga - lihtsalt sellepärast, et kööki polnud Broadcasti Haha-soundi kuulda ja natuke nagu sellepärast ka, et see hirmus külm heleroheline värv vist ikka ei mõju mulle hästi.

Mannapuder meenutas kaneelitusest hoolimata ikkagi lapsepõlve. Või tuli see juustest - mul on nüüd tukk täitsa siilikaks pügatud nagu Tintinil - väiksena oli mul kogu aeg poisipea ja tumedad kandilised prilliraamid ja uskuge või mitte, aga ma tundsin sel hetkel peeglisse vaadates selle lõkerdise kõige ehedamal kombel ära. Igatahes tekkis totaalne tantsutuju ja täielik rahulolu - Braodcast oli mu üleni sametisse mässinud.

Sain aru, kui hea on, kui midagi oodata on. Ja vahel tuleb võibolla kasuks, kui asjad lähevad omasoodu, isegi kui hetkel tundub, et nad lähevad käest ära ja täiesti rappa. Mõtlesin, et eks ma siis ootan edasi.

Pärastlõunal irvitasin enda üle päris põhjalikult. Nimelt oleksin juba eile peaaegu arvanud, et mul on mingi salapärane austaja, kelle numbrit telefon ei näita. Või on see siis mitte enam nii salapärane endine mees? Hehe, no mis teie arvaksite, kui keegi helistab mitu korda järjest ja ei lausu sõnagi? Aga täna selgus ometi, et see oli V., kes ei saanud ilmselt kaugekõne tõttu korralikku ühendust. Ega ma V. jutust suurt midagi aru ei saanud - kõik laused sumbusid poole pealt koledasse raginasse, aga tuju läks heaks küll. Mõtlesin, et saadan V. kirja parem kohe heaga Vagunisse, muidu ta äkki ei saagi seda kätte.

Tänane produktiivsus oli kahjuks miinus sada.

Lõpuks ostsin 100 grammi šokolaadi (poes nägin veel kohtingut nr 1., aga kaotasin end kähku piimatoodete riiuli vahele ära) ja tormasin vihaselt lubadusi täitma. Mõtlesin, et ei saa lasta kurjadel jõududel ennast niisama lihtsalt ümber sõrme mässida. Ma tõesti ei mõista, miks ma olen vahel selline viimase-minuti inimene. Unistan pool päeva kodus maha, vaatan aga kümme korda järjest meili ja telefoni pealt kella, nagu see muudaks midagi. Kuulasin käigu pealt rampsis ära Tormise (äkki peaks siin ka susatama ja kirjutama V. T.?) 'Laevas lauldakse', mis tekitas külmavärinatelaine. See on ikka üks õudne-ilus lugu. Brrr! Ja nüüd lähen koju, joon ühe ingveritee, loen oma kikongode ja lingalade eepost edasi ja alustan homset päeva tõenäoliselt samamoodi. Ohhh!