Hea on olla, kui oled omalt poolt kõik vajaliku teinud, et asjad õnnestuks. Nüüd on mul tagavarapass, selline punane, Hiltoni hotelli hirmus tehtud pildiga. Ja järgmine kuupäev, mida oodata, on reede. Nii et reedeõhtused kontserdid jäävad tõenäoliselt ära. Kahju.
Õudne on ainult see, et mida rohkem ma CDRi kohta loen, seda vähem ma sinna minna tahan. Peale vägistamiste ja AIDSi ja muude jubedate asjade kirjutatakse ühes failis, et 2005. aasta septembris toimus seal kokku neli lennuõnnetust ja et maanteid seal traditsioonilises mõistes polegi. Sellal kui see riik on kohutavalt lahmakas, nii et roostes logisevasse lennumasinasse istumine on enam kui tõenäoline.
Ja siis on veel terve rida segaseid asjaolusid, mille pärast ma parema meelega ei lähekski. Aga see pole tähtis.

V. helistas ja muretses mu pärast, käskis tagasihoidlikku profiili hoida, heheh. Ükskord Berliinis pandi mind sõprade silme all peaaegu pokri. Ma nimelt hakkasin Iraani presidendi külaskäigu puhul demonstreerivaid inimesi ja kumminuiadega vehkivaid kiivritega polizeinikke pildistama, aga see vist polnud lubatud, mistõttu kaks kiivrite ja kumminuiadega agressiivset onu sööstsid mind kinni võtma ja mingist segasest instinktist pistsin ma jooksu. Kui rumal, eksole! Ja nii me tegime oma kena kaks tiiru sellel väljakul, enne kui mind kongus ninade ja mustasilmsete iraanlastega koos kongi hakati toppima. See oli ikka väga kole. Peaaegu et hakkasin nutma. Ja mu saksa tuttaval M.-il kulus tükk aega vaeva ja seletamist, enne kui mind sealt jälle välja lasti.