Beeta 57

Ma olen praegu küll omadega täitsa otsas, aga millegipärast suhteliselt rahulolevas meeleolus.
Eile jõudsime alles kuue paiku öösel Tallinnast tagasi ja kell üksteist pidin olema juba Vanemuise parklas, noodimapp kaenlas. No loomulikult mind polnud seal, mulle sõideti jälle koju järele... Ohh, ma tõesti ei tea, kuidas mul alati õnnestub. Eriti hommikuti... Aga hääl oli lahti nagu leierkastil, tavaliselt olen ma ju sellisel kellaajal ilge kraaksuja. S.-i närvilisus tegi tuju natuke halvaks. Nojah... Aga üldiselt ei lasknud ma täna hommikul ennast millestki halvast ega närvilisest häirida. Kõik põrkas vastu helesinist skafandrit. Võibolla teised ei pannud tähele, aga ma ise teadsin täiesti kindlalt, et mul oli see eilsest õhtust veel selga jäänud.
Sest eilne õhtu ületas kõik mu ootused. (Söögiisu säilimine on alati parim märk, heh!) Oli muidugi ka hetki, kus ma olin peaaegu valmis alla andma - jõudu ei olnud ja bussisõidust oli süda ka väga paha, aga õnneks läks see üle. Kogemustega J.-ist, keda ma õigupoolest üldse eriti ei tunne, oli üllatuslikult tohutult abi, esiteks smuugeldas ta mulle õunamahla sisse garderoobist kampsunisse mässitult sortsu Loki-S.-i sünnipäeva-Akropoli (jah, ma astusin tõesti alkoholikeelust üle, hästi naa-atukene - ma ei saanud lihtsalt krambist muud moodi lahti) ja teiseks julgustas ta mind tohutult enne ja naeratas pärast nii, et ma oleksin võinud lendu tõusta.
Imestasin nende võhivõõraste inimeste, või õigemini nende inimeste hulga üle, kes muga Krahlis kuidagi iseenesestmõistetavalt juttu rääkima tulid ja kohe asjalikult isiklikke küsimusi esitama asusid. Üks roosa kleidiga tütarlaps plaksutas käsi ja tahtis suisa teada, kas ta ei saaks midagi meie heaks teha ja ütles, et tema on nõus kohe näiteks kakstuhat krooni välja käima. Muigasin.

Aga paistab, et mulle on kogu see krempel justkui meeldima hakanud, vähemalt ei tunne ma ennast enam nii ebamugavalt. Eilse õhtu jooksul oli tõesti ka paar sellist hetke, kus tekkis mingi segane õnnelik tunne. Muudkui imestasin iseenda üle. Peamiselt kahes plaanis.
Mõtlesin jälle seda viimase aja stampmõtet, et kui keegi oleks mulle kunagi, näiteks nii umbes kümme aastat tagasi samas kohas öelnud et... No, ma oleks ikka väga põlglikult irvitanud ja rahulikult mõtelnud, et jah, tore küll, aga kahjuks võimatu. Ma ikka üllatan kõigepealt iseennast. Viimasel ajal ülepäeviti. Misse küll minuga on?
A. naeris jälle selle üle, et kaksteist aastat tagasi oli tema täpselt samas kohas ja samas olukorras. Kui veider, jah. Inimeste elus võib kõik nii radikaalselt muutuda.

Üldiselt tahaksin ma edaspidi kõike õigesti teha. Vigade tegemiseks pole justkui aega jäänud. Ainult et keegi võiks õigel hetkel õiges kohas õlale koputada või ma'i teagi... karjatada? Muidu ma'i pane jälle tähele.