Appi, lõpetage see laulukarussell ära!

Ma olen endas pisut pettunud. Kuhu see kauaoodatud areng siis jääb? Või noh, seda ju on tunda, aga mitte sellisel määral nagu ma lootsin. Ma olen hirmus kärsitu ja kardan, et ma ei oska ennast ise aidata.
Kodanik K.-s pidin ka pettuma - see on nimelt vasaku jalaga sama osav nagu paremagagi. Poleks eluski arvanud.
Palun palvetage, et ma enam iialgi ei peaks naasma frustreerivasse Põdra majja!

Muus mõttes oli eile raamatukogupäev. Või koristuspäev, heheh, kuidas soovite. Armas Raadio-R. käis ja kaebas mu diivani kõrval haridusfilosoofiliste kirjutiste üle ja küsis iga natukese aja tagant, kas minu raamat on sama igav kui tema oma. Ei olnud. Tõesti. Kui ta ära läks, siis tuli jälle S., võttis kotist värskeltilmunud pinhole'i ja liputas seda minu ees (see oli alles märg, kujutage ette!) ja tegi mind ilmaaegu kadedaks. Tuletas seda Õuna-lugu meelde, teate küll, ma olen seda teile juba sada korda rääkinud! ( - Lugu sellest, kuidas ma turuhoone juures kohvipurgiga dalmaatsia koera pildistasin.)
Kui ma juba täiesti tüdinud olin, ilmus välja P. ja viis mu ülikooli kohvikusse kohvile. P. on ootamatult tore tüdruk. Minu eelarvamused saavad jälle peksa, või noh, on seda ammu saanud tegelikult. Pidevalt avastan, et inimesed ei ole sellised nagu nad algul välja paistavad. P. teab ka palju asjadest, millest mina mitte midagi ei tea, näiteks diagnoosis tema mul ruumiõhusündroomi. Üle hulga aja jõudsin jälle õigeks ajaks proovi ka. Tänu P.-le muidugi!
Oi, mul hakkab kohe varsti portugali (või õigemini murtud itaalia) keele tund. Ispantshikutel on sealsamas muidugi jälle murtud hispaania keel, nii et kokkuvõttes ei saa me keegi seal suurt üksteisest aru, aga päris naljakas on. Ma'i tea, miks see mul nii on, et liiga sarnaste keelte puhul lähevad kanalid sassi. Eu sou asemel ütlen plärtsti io sono ja õppejõud irvitab jälle...