Bingo Bongo

Siin Kongo!

Ega mul siin palju aega laterdada pole, aga tervitan teid, armas bloogikiibitseja, Grand Hotel de Kinshasast ja teatan, et mind deplojeeritakse kolmapäeval koos kreeklase Panosega Bas Congosse.

Bas Congo on ainuke mereääre provints ja meid saadetakse sinna seet6ttu, et me oleme noorim tiim ja see Bas Congo on siin peaaegu ainuke regioon, kus valijate registreerimisega on siiani k6ik korras olnud. Ylejäänud riigis pole neljal inimesel viiest yldse mingit isikutunnistust.... Ai, nalja saab!

Tänaval tekib mul alati syytunne. Sellepärast, et ma olen valge. Ja shokolaadipoisid kähistavad yksteise v6idu - 'Manger! Manger! ide-mua!' No paras mulle, eksole.

Tegelikult on see muidugi 6udne. Kuidas see kyll nii on saanud juhtuda! Mina ei taha olla valge. Mul on kohutavalt piinlik ja valus.

Eile hotellis ytles yks liftivalvur-shokolaadimees pealegi: 'Vous êtes encore plus blanc que les autres blancs! Vous êtes jolie!'

Oui, merci beaucoup!

Aga inimesed on siin toredad, eriti meeldib mulle kataloonlane Javier ja hispaanlane Ana, mu toanaaber.

Twijfelkont kirjutab

Otsustamine on nii õudne. Ma tahaks loomulikult kõige odavamat, kõige ilusamat ja kõige parema asukohaga ööbimiskohta, aga nii raske on valida... No tegelikult on kole olla nii otsustusvõimetu nagu mina. Kui ma kaua jokutan, siis ma pean ju lennujaamas tudima. Ja I. Belgia telefoninumbrit ma ka ei tea. Kahju.
Bussitransporti peaks kindlasti vältima. Brüssel on nimelt selline linn, kus isegi vaevuaimatava hommikuse härmatise või lumekirme tõttu on bussiliiklus pool päeva rivist väljas, justkui tegemist oleks sajandi suurima looduskatastroofiga.

Õigupoolest peaks praegu vist jooksma ja asju ajama, aga malaariatabletid teevad mind tõesti justkui uimaseks ja tasakaaluga on probleeme.
Unenäod on ka teistsugused. Magades ärkan pidevalt üles ja käed surevad ära.

Vaatasin, et Kinshasas on täna 30 kraadi sooja ja õhk on hirmus niiske.

Nii. Nüüd ma stardin.

Tundub, et asi on lootusetu.

Frankofoonsete sõnade raamatust leidsin terve rea päris naljakaid kongoDVisme. Mis te arvate, armas bloogikiibitseja, milline laialt levinud lisatähendus on sõnal 'politique'? Õige vastus on : mensonge.
Ja veel huvitavaid omasõnu:
'politicien' = menteur
'démocratique' = pas chèr
'coopérer' = corrompre
'chic chèque choc' = gros riche.

Hea on olla, kui oled omalt poolt kõik vajaliku teinud, et asjad õnnestuks. Nüüd on mul tagavarapass, selline punane, Hiltoni hotelli hirmus tehtud pildiga. Ja järgmine kuupäev, mida oodata, on reede. Nii et reedeõhtused kontserdid jäävad tõenäoliselt ära. Kahju.
Õudne on ainult see, et mida rohkem ma CDRi kohta loen, seda vähem ma sinna minna tahan. Peale vägistamiste ja AIDSi ja muude jubedate asjade kirjutatakse ühes failis, et 2005. aasta septembris toimus seal kokku neli lennuõnnetust ja et maanteid seal traditsioonilises mõistes polegi. Sellal kui see riik on kohutavalt lahmakas, nii et roostes logisevasse lennumasinasse istumine on enam kui tõenäoline.
Ja siis on veel terve rida segaseid asjaolusid, mille pärast ma parema meelega ei lähekski. Aga see pole tähtis.

V. helistas ja muretses mu pärast, käskis tagasihoidlikku profiili hoida, heheh. Ükskord Berliinis pandi mind sõprade silme all peaaegu pokri. Ma nimelt hakkasin Iraani presidendi külaskäigu puhul demonstreerivaid inimesi ja kumminuiadega vehkivaid kiivritega polizeinikke pildistama, aga see vist polnud lubatud, mistõttu kaks kiivrite ja kumminuiadega agressiivset onu sööstsid mind kinni võtma ja mingist segasest instinktist pistsin ma jooksu. Kui rumal, eksole! Ja nii me tegime oma kena kaks tiiru sellel väljakul, enne kui mind kongus ninade ja mustasilmsete iraanlastega koos kongi hakati toppima. See oli ikka väga kole. Peaaegu et hakkasin nutma. Ja mu saksa tuttaval M.-il kulus tükk aega vaeva ja seletamist, enne kui mind sealt jälle välja lasti.

Asjaajamine à la B-1000

Mu missioon ripub suure rasvase küsimärgi küljes. Kõik sellepärast, et mul pole ID-kaarti. See vist ikka pole normaalne tänapäeval, eksole?
Nojah, õnnetuseks saab selle kaardiga nüüd reisida ka ja oma vanamoodsa passiga olen ma lootusetult hiljaks jäänud. Ja lisapassi saab kiirkorras taotleda ainult Tallinnas ja ja ja... alles homme ja selleks peab olema isikut tõendav pildiga dokument (mistõttu ma'i saa ju passi enne B-1000-sse saata), aga juhilube mul ju ka pole ja üldse... kuidas see pass siis ikkagi B-1000-sse Kongo saatkonda ja pärast jälle minuni saab, valmistab mulle ikka veel tohutut peavalu. Ühesõnaga, palun palvetage minu eest... eelkõige sellepärast, et ma olen vihane - sest kui ma oleksin teadnud, mismoodi see viisatamine käib, oleksin selle tüki totakat plastmassi juba ammu endale ju muretseda võinud.
Aga no üldiselt polnud viisa organiseerimine minu töökohustuste hulgas ja selliste asjade pärast pole mõtet ennast süüdistada. Punkt.

Sport lahutab ja muusika liidab

Need on muidugi kellegi teise toostist pärist sõnad, kõlavad võibolla pisut banaalselt, eriti kui teil endal parasjagu seda tunnet peal ei ole, mis mind hetkel rõõmustab, aga mu meelest see tõesti ongi nii.
Koorikontserdil pidin väga üllatuma. S.-i on ikka liiga vara veel maha kanda. Kui oluline hetk käes on, siis ta teeb tõesti muusikat. Ma mõistan nüüd ka, et igasugune fiiling läheb proovis kaotsi, kui keegi oma partii pidevalt ära on unustanud. Olulisemale ei saa ju keskenduda, kui vundament on viltu.
Ma poleks nii head kontserti unes ka osanud karta. Päris kahju on tagantjärele, et ühtegi tuttavat sinna ei kutsunud. Lihtsalt ei julgenud - nii masendav ja lootusetu tundus kogu eelnev prooviperiood. No paar üksikut norimiskohta kontserdil vist oli, aga see pole kõneväärtki, sest siis loeb tegelikult ainult see, kas muusika oli või ei olnud. Ja seekord oli. S.-i šampuseklaasi-kõne puudutas mind tegelikult ka väga. Enesekriitilika teeb alati relvituks. Keegi pole nagunii täiuslik, vahel lihtsalt inimesed ei suuda paremini teha, ent neid ei pea sellepärast kohe hukka mõistma. Nagu mina siiani vist mõttes olen teinud.
Pidu oli väga lahe. Hõbehäälne pikk tenor kehastus vahepeal Elviseks. Vaatasin, et ta näeb musta parukaga kohe täitsa usutavalt lahe välja ja oo, see hääleväristamine ja muu oli täiesti kirjeldamatu. Z. astus oma lugudega üles - täielik artist! Ja ansambel Kuuba! Ja see N.-i kreeka tants, mida ma esimest korda tantsisin vist Camerataga esimeses laululaagris oma esimesel hooajal.
A. juures aftekal laulsime mitu tundi ja mina sain üle kümne aasta jälle viiulit näppida - väga erutav oli, hästi veider tunne muidugi ka. Vasaku käe sõrmed on kõik ära unustanud, aga no võibolla ma kunagi... annan endale andeks, et ...
Inimeste pärast on mul ka hea meel - peaaegu et ei saa aru, kust see tunne tuleb. Selline heldimus juskui. No ma olen seal kooris vist juba liiga kaua laulnud - kokku neli hooaega, vahelduva eduga. Üldse näib mulle, et kõik nad on nii andekad ja tõeline õnn on nendega koos olla ja musitseerida.
Eile oli igatahes väga õnnelik päev. Ma olen endaga ülimalt rahul.

Aa, ja kontserdi tipphetk oli mu meelest ikkagi see "Aa rannal kohvi keidetti ja sulatetti voida!" Mida oligi arvata.

Kontsertidel rõõmustab mind juba tükimat aega kõige rohkem see, kui kellelgi teisel laval sassi läheb. Kui te arvate, et see on ainult kahjurõõmust, siis te küll eksite. Minu meelest on sassiminek õigupoolest nii inimlik ja tore ja see ei muuda mu arvamust esinejatest, eriti kui tegemist ei ole professionaalidega. See on lihtsalt... no, see ongi nii, et mõnikord läheb sassi. Sellepärast ka, et mitu inimest etlevad sünkroonis. Ja kui kõik sõnad ja akordid on viimseni pähe kulunud, siis on nad ise oma lugudest juba oksendamiseni tüdinud ja võibolla ei tekigi seda fiilingut.
Igatahes olen ma nüüd ansambel Anduri fänn. Tasus täitsa minna sellele kontserdile. Minu meelest on nad laivis veel paremad kui plaadi peal. Ma arvan, et nad oleks olnud võimelised veel palju palju parema plaadi tegema.

Eile juhtus veel üks kummaline seik. Oleksin ühe mehega äärepealt kaklema läinud. See oli selline vanem, juba kergelt hallipäine mees, kes pani ühel hetkel L.-i jope selga, ei tahtnud seda enam ära võtta ja kui me aru pärisime, siis väitis, et see ongi tema oma. Küll me kõdistasime ja näpistasime (seda, tunnistan, tegin peamiselt mina) ja proovisime jopet tal lihtsalt seljast ära võtta, aga miski ei aidanud, isegi see ei muutnud midagi, et jope käisest tulid üksteise järel välja L.-i müts ja sall. Lõpuks andis ülirahulik L. sellele sellile nõu ikka jah, politsei välja kutsuda ja siis oli see tüüp õnneks sunnitud mõtlema hakkama ja leidis kohe kõrvalt varnast oma jope üles, mis oli lihtsalt kohati (aga ainult kohati) sama värvi - punane. Ja sellise kähmlemise ja õiendamise nahka läkski siis kogu minu tantsusessioon! Zavoodis võib ikka jaburaid asju juhtuda küll.
Ehmatasin iseenda peale natuke ära ka - käitusin lõppkokkuvõttes vist siiski liialt agressiivselt. Aga võibolla tuli see sellest, et tegemist ei olnud minu enda kehakattega ja ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas keegi võib nii nahhaalselt teise inimese silma all tema riided ära ajada, nii et lõpuks ei pääsegi õiglus majja. Aga noh, jah, naisena võib ju näpistada ja ohutult ärbelda, tõenäosus, et mingi mees sulle vastu vahtimist virutab, on ikka suhteliselt väike...
Nii et, armas bloogikiibitseja, ärge pange ealeski oma üleriideid sinna ukse kõrvale varna, kui te just kaklemise (või kõdistamise) peale mihkel pole.
Seda enam, et alles eelmisel nädalal ilmus Andekas-K. enne Tallinna sõitu välja rullis kulmuga ega mäletanud ise asjast mitte mõhkugi - ütles ainult, et hirmus lahe õhtu oli olnud ja et tantsuks oli läinud, ikka sealsamas...

Terve kodutee lärmasime ja laulsime Anduri laule, tegime mägilaste hüüdu, jah, tõesti, purjus mina ka. Päris piinlik lugu. Aga kõik see oli nii nakatav, eriti Vastik-S.-i joodeldamine ja operetisoolod ja J.-i kitarrimäng keset Jakobi tänavat. Oi, see oli nii tore! Olin vist jälle sedasi puberteetiliselt õnnelik. Lund sadas ja... Ahh!

hmm

Mõtlen siin just, kas maksab täna ansambel A. kontserdile minna või ikka ei maksa. Armsast Tartu linnast - nii palju kui seda veel nautida jäänud on - peaks üritama ju viimast võtta.

Muudkui proovisime täna. Kaheteistkümnest poole viieni. Päris kole oleks, kui nüüd homme mõni lugu ikka veel välja ei tule. Mida ei saa siiski välistada. (Ehh, tegelikult oleks õigem öelda, et tore oleks, kui mõni lugu ikka välja ka tuleks.) Proovi lõpuks oli meil ainult kaks alti järel ja tenorid ilma esitenorita Puerit nagu hästi ei laulnudki.. Pulchra laperdas ka. Ei tea, kas selle saabki sirgeks? Ainult need kõige nõmedamad lood on meil kümme korda ette ja taha läbi lauldud. Õudne.

Ohh, Süda valutab nende viisadokumentide pärast. Kuidas nad kolme päevaga sinna viisa sisse saavad ja kust ma selle passi nii käbedalt jälle kätte saan? Tundub kuidagi müstiline. Lihtsam oleks ise B-1000-sse kohale lennata ja asjatada, kui oma pass kusagile teadmatusse saata...

Ja siis on mul veel need T.vanE. suusad ka hinge peal. Need on nimelt Pärnus ja tuleks enne äraminekut talle saata, aga ma pole üldse kindel, kas ma jõuan veel Eestis enne Kongosseminekut ringi matkata, kui selle viisaga nii kiireks läheb... Kõik on jube keeruline. T.vanE.-le bitši mängida ka kohe kuidagi ei tahaks. Nii andekas suusataja nagu ta meil oli... Ausalt öeldes teeb mulle veidi haiget, et ta helistab ainult siis, kui tal midagi vaja on. Nagu need suusad üleeile. Minu meelest see ei ole ilus.

Ma saan aru, et see teema on teile igav, tegelikult ma kirjutan seda siia tõesti ainult sellepärast, et ma ei saa emale helistada. Või ma lihtsalt ei tea, kellele teisele helistada ja kes oskaks nõu anda. Kuidagi õudne on. Ma mõtlen küll kogu aeg, et muretseda ei ole mõtet, aga ikka justkui ei oska ilma olla.

Raske on. Ja hinge matab. Nutta tahaks. Selline kena vaikne küüntenärimisenädalavahetus siis...

Paanikaosakond

Appi, appi, kuidas saab passi kähku teise Euroopa otsa saata? Kus saab Tartus laupäeva hommikuti skännida?

Teie paniqueur-ziboulateur
toujours enchanté

Vihmas, lörtsis ja läkases lumes...

Tänane ilm tundus algul kuidagi niiske ja läkane, aga õhtuks jõudsin lumesajust juba täiesti vaimustuda. Ei tahtnud koju minnagi. Tassisin oma koormat ja patseerisin Sadamateatri ümbruses edasi-tagasi, just seal, kus mulle päeval üldse käia ei meeldi - seal kus akendele on kirjutud: leib, sai, tordid, inglid, küpsised. Prillid olid lörtsised ja nii hea oli olla, et sure ära. See oli siis kindlasti ilmast.
Panin tähele, et teistele mõjub see samamoodi. Scott ja rumeenia poiss Z., kellega me Sõbra majja koori jaoks vajalikele kostüümidele järele läksime, igatahes seisatasid ja vahtisid täpselt sama uneleva näoga Kaubamaja ristmikul ringi ja enne läks fooris tuli kaks korda roheliseks, kui kumbki neist vaikuse söandas katkestada ja lõppeks teisele poole teed liikuma hakkas.
Rampsis sain täna siis Scoti mahitusel (juba komandat korda) tuttavaks habemiku härra G.-ga, kes ise muuseas jälle tutvustamist nõudis ja muuhulgas taas mu kätt suudles, sedasi mahlaselt ja aupaklikult. Panin tähele, et habe oli tal seekord õite lühüks pöetud ja kurgiseemneid polnud seal ka näha, aga seda kommenteeris pärast Scott. Ei noh, väga lõbus oli! Ma olen veidrike vastu alati suurt poolehoidu ja külgetõmmet tundnud ja näib, et neil on minuga samamoodi - lausa magneetiline tõmme, paistab.
Härra G. võttis luubi välja ja sobras mõnda aega paberites, aga... seekord minu meiliaadressi ei küsinudki. Olin mõttes solvunud, et Scoti oma talle tähtsam tundus, aga no küllap oli tal mu aadress veel eelmistest kordadest kuskil märkmikus või tähtsates paberites siiski kirjas.
Habemik G. pidi ka kõva laulumees olema - "pass nummer kats", nagu ta ise ümber pea keerduvat jämedat prillipaela kohendades täpsustada võttis - ning tahtis kohe ka meie koori tulla ja kiiremas korras oma panuse anda. Kui ma dirigendi nägu mõttes ette kujutada üritasin, siis ajas mind see lugu ikka päris kõkutama kohe. Seda enam, et G. nii elavalt seletas, kuidas talle eelmises kollektiivis peale aasta aega kestnud vokaalseid ponnistusi 'aitäh' öeldi - ta olla nimelt bassivõtme puhul ära unustand, et fa on seal kahe täpi vahel ja mitte ülemisel noodireal. Ja sellest siis see aasta otsa kestnud segadus ja möödalaulmised...
Lõpuks tuli P., viiulikast käes, ja vaatas meie nelikut kuidagi äraseletatud pilgul, mistõttu meil siis koori potentsiaalset uut liiget jälle kergelt tutvustada tuli ja kogu see situatsioon oli nii koomiline, et... Koori uusimaile lauljaile mõeldes meenub mulle, et tenoris meil juba on see jutukas Belgia härrasmees ja oi, mulle näib, et need kaks võiksid täitsa sobida.

Ohh, torman nüüd jälle kohtingule. Olge mu pärast rõõmus ja tehke lumesajus vahelduseks üks väike jalutuskäik. Kõik on nii vahva!

Naistest ja üksindusest (tänitades)

Isa helistas ja küsis, kas ma ikka lähen enne Kongosse minekut koju. Keerutasin uniselt selle tundliku teema ümber ja ütlesin siis lõpuks ikka selgelt, et ei lähe. Südames torgatas kuidagi eriti teravalt. Imelik on see, et kui ma oma eksileerumist talle esimest korda mainisin, siis ta reageeris nii, nagu ma oleksin naiivse õhinaga Kilingi-Nõmmest rääkinud. Kodusõja ja kollapalaviku teemad teda ka üldse ei raputanud, mispeale ma jäin lihtsalt vait - mis seal ikka sädistada, kui toru otsast õhkub vastu puhast tüdimust. Nüüd näis, et talle on kogu see asi lõpuks kohale jõudnud. No kindlasti ta vaatas, kuidas Naabri-Linda, tädi Helju ja onu Leino reageerivad. Hahaa, ma kujutan juba elavalt ette - "Ega si Kongu põle ju naljaasi mette!"
Ja siis see üksinduse teema. Vahel ma hästi ei mõista, kuidas ta juba ükskord sellest asjast üle ei saa ja üksiolemisega ära ei harju. Pealegi on tal veel lähisugulane A. ja koer ka majas. (Kass lasi kahjuks juba ammu jalga - kass oli meil ka täielik vanaema-memmekas.) Aga naist ei ole, nojah. Uhhuhhuuu! Küll on koleee. Naine ongi kindlasti lahendus kõikidele probleemidele.

Viimane kord, kui ma kodus käisin, uurisin isa käest, kuidas siis Naabri-Lindaga sõpruseedendamine läheb ja mis selgus - Linda on (ju!) liiga vana ja tal on kodus hästi suur segadus. Kujutage ette, armas bloogikiibitseja, et õigupoolest on seesama Linda mu isast tervelt kaks aastat noorem, vist siis kuuekümnee... ee... -kahene, heee-hee. Üritasin isale selgeks teha, et just sellepärast nad sobivadki ideaalselt - minu isa pole nimelt ka just suurem asi kodu korraspidaja - aga tema vist arvab endiselt, et naise roll on ikka kodus toimetada ja süüa teha ja meeste musti sokke pesta. Ta just ei manifesteeri seda otseselt, aga ta käitumisest on näha, et eks ta nii ikka kipub olema küll. Minu meelest on see täiesti kohutav suhtumine. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas keegi saab nii iganenud vaadetega olla. Ja eriti õudne on see, et ma ise olen kodus viibides kohati selle majapidajanna rolli üle võtnud - A. ju keeldub demonstratiivselt...

Hommik oli väga armas. Sõin rahulolevalt oma hernerohelisest kausist mannaputru ja imetlesin kaht helendavat silguselga ruudukujulisel rukkileival, mis lebas grotesksel põrsakujulisel lõikelaual, mille keegi hoolikas koolipoiss kunagi tõenäoliselt nõmedas tööõpetuse tunnis kohusetundlikult valmis oli treinud. Puder oli seekord ilma kaneelita. Olen tähele pannud, et suhkru ja kaneeliga mannapuder võib mind nutma ajada ja seda ma üritan vältida. Ja õnnestub ka. Ma ei mäletagi, millal ma seda viimati õigupoolest tegin.

Sõin seekord oma toas ümmarguse laua taga - lihtsalt sellepärast, et kööki polnud Broadcasti Haha-soundi kuulda ja natuke nagu sellepärast ka, et see hirmus külm heleroheline värv vist ikka ei mõju mulle hästi.

Mannapuder meenutas kaneelitusest hoolimata ikkagi lapsepõlve. Või tuli see juustest - mul on nüüd tukk täitsa siilikaks pügatud nagu Tintinil - väiksena oli mul kogu aeg poisipea ja tumedad kandilised prilliraamid ja uskuge või mitte, aga ma tundsin sel hetkel peeglisse vaadates selle lõkerdise kõige ehedamal kombel ära. Igatahes tekkis totaalne tantsutuju ja täielik rahulolu - Braodcast oli mu üleni sametisse mässinud.

Sain aru, kui hea on, kui midagi oodata on. Ja vahel tuleb võibolla kasuks, kui asjad lähevad omasoodu, isegi kui hetkel tundub, et nad lähevad käest ära ja täiesti rappa. Mõtlesin, et eks ma siis ootan edasi.

Pärastlõunal irvitasin enda üle päris põhjalikult. Nimelt oleksin juba eile peaaegu arvanud, et mul on mingi salapärane austaja, kelle numbrit telefon ei näita. Või on see siis mitte enam nii salapärane endine mees? Hehe, no mis teie arvaksite, kui keegi helistab mitu korda järjest ja ei lausu sõnagi? Aga täna selgus ometi, et see oli V., kes ei saanud ilmselt kaugekõne tõttu korralikku ühendust. Ega ma V. jutust suurt midagi aru ei saanud - kõik laused sumbusid poole pealt koledasse raginasse, aga tuju läks heaks küll. Mõtlesin, et saadan V. kirja parem kohe heaga Vagunisse, muidu ta äkki ei saagi seda kätte.

Tänane produktiivsus oli kahjuks miinus sada.

Lõpuks ostsin 100 grammi šokolaadi (poes nägin veel kohtingut nr 1., aga kaotasin end kähku piimatoodete riiuli vahele ära) ja tormasin vihaselt lubadusi täitma. Mõtlesin, et ei saa lasta kurjadel jõududel ennast niisama lihtsalt ümber sõrme mässida. Ma tõesti ei mõista, miks ma olen vahel selline viimase-minuti inimene. Unistan pool päeva kodus maha, vaatan aga kümme korda järjest meili ja telefoni pealt kella, nagu see muudaks midagi. Kuulasin käigu pealt rampsis ära Tormise (äkki peaks siin ka susatama ja kirjutama V. T.?) 'Laevas lauldakse', mis tekitas külmavärinatelaine. See on ikka üks õudne-ilus lugu. Brrr! Ja nüüd lähen koju, joon ühe ingveritee, loen oma kikongode ja lingalade eepost edasi ja alustan homset päeva tõenäoliselt samamoodi. Ohhh!

Kõik on sassis

Tahtsin mainida, et mul on blogeerimisega viimasel ajal raskusi. Mitte midagi olulist siia tegelikult kirjutada ei saa, ja kui seda siiski teha, tuleb essentsi ümber kõik segaseks ja susasse ajada, et lugejad aru ei saaks. Kui seda mitte teha, on pärast oht, et hakkab piinlik, sest siis saavad kõik aru, millest (ja kellest) sa kirjutad.
Ohhhh! Ja te ei kujuta ettegi, kui palju mustandeid mul siia viimastel nädalatel tekkinud on! Ma tõesti ei oska olulistest asjadest ilma piinlikkustundeta kirjutada. No ja võibolla ongi hea.

Kuigi ma vist siiski ei peaks põdema - kõik mu kolm lugejat on mulle juba nagunii tuttavad.

Ma ei saa ka hästi aru, kas see on hea, et mu enda veebipäevik paneb mind vahel kulme kergitama. Ajuti tekib seda lugedes tõesti tunne, et see polegi minu elu, et tegelikult kirjutab mulle hoopis võõras inimene. Aga noh, eks vist sel moel õpib ka ennast paremini tundma. Nii vist saab fassaadile pilgu heita - näha, mismoodi sa teistele välja paistad. Oh, ei, nüüd ma vist ajan kõik sassi. Nagu ma ütlesin, on mu päevik siin äärmiselt väljajätteline. Üks suur lünk, või õigemini selle piirjooned.

Aga ma tahtsin veel tähendada, et see Siisike tundub mulle üks liiga lõbus ja pisut pealiskaudne tütarlaps. Ja samas kuidagi imelikult arg ka veel. Päris naljakas kohe. Sellised omadused puntras. Te olete kindlasti tähele pannud, et Siisike elab karussellil. Kui ta sealt maha on astunud, ei oska ta endaga parajasti midagi peale hakata ja tahab kohe keerisesse tagasi sattuda - Siisike on nimelt peadpööritamapanevast elust sõltuvuses. Vaat nii.

No... võimalik, et ma ei taha endale tunnistada, et ma olen muutunud. Või on mu elu muutunud. Tundmatuseni. Mis väärtushinangutesse puutub, siis ma ikka kohe üldse ei tahaks Siisikese omi tervikuna üle võtta või enda omadest päris lahti lasta.

Unest ja pasunatest

Magada on nii hea! Praegu olen ma vist kena viisteist tundi ühtejutti põõnanud ja see on mu viimase aja unegraafikut arvestades võibolla kolme-nelja päeva uni kokku. Aplaus palun!

L.-ilt laenatud Stereokate plaadi peal on täiesti fantastilised pasunad. Issand, jah, puhkpillid on mu viimase aasta obsessiooniks muutunud lausa. Aga ma olen ise nii lootusetu. Uuuu! :( Armas bloogikiibitseja, kas teie olete näiteks proovinud kausshuulikusse puhuda? Mul igatahes pole vist kordagi õnnestunud kausshuulikuga pillidest mingit häält välja saada. Ainult koledat kahinat tuleb ja selline tunne on, et kops läheb kohe lõhki. Niisiis olen ma pisut kade juba selliste inimeste peale, kellel õnnestub mölkis kuuekümnerublasest flüügelhornist paljas heliredelgi välja pigistada. Ja K. on üks neist. Pasunameestega ongi vist alati nii, et nad mängivad kõik kohe igasuguseid puhkpille. Vähemasti neid, millel on sarnane huulik. Või kui tegemist pole metsasarvega... Aga nendega on enamasti ka see probleem, et muus mõttes on neil kuulmine pisut viletsavõitu. :)

Nii ilus!

Aaa, veel... Eile oli veel üks hetk, kui ma märkasin midagi väga olulist. Panin tähele L.-i ja S.-i nägusid, kui nad mängisid ja mulle jõudis kohale, et selline asi ei saa olla juhuslik. Ai, ma ei oska seda kirjeldada!
Noh, ütleme, et see ongi kirjeldamatu. Veri ja muusika ristuvad. Täiesti põletav laks! Nii ilus!

Beeta 57

Ma olen praegu küll omadega täitsa otsas, aga millegipärast suhteliselt rahulolevas meeleolus.
Eile jõudsime alles kuue paiku öösel Tallinnast tagasi ja kell üksteist pidin olema juba Vanemuise parklas, noodimapp kaenlas. No loomulikult mind polnud seal, mulle sõideti jälle koju järele... Ohh, ma tõesti ei tea, kuidas mul alati õnnestub. Eriti hommikuti... Aga hääl oli lahti nagu leierkastil, tavaliselt olen ma ju sellisel kellaajal ilge kraaksuja. S.-i närvilisus tegi tuju natuke halvaks. Nojah... Aga üldiselt ei lasknud ma täna hommikul ennast millestki halvast ega närvilisest häirida. Kõik põrkas vastu helesinist skafandrit. Võibolla teised ei pannud tähele, aga ma ise teadsin täiesti kindlalt, et mul oli see eilsest õhtust veel selga jäänud.
Sest eilne õhtu ületas kõik mu ootused. (Söögiisu säilimine on alati parim märk, heh!) Oli muidugi ka hetki, kus ma olin peaaegu valmis alla andma - jõudu ei olnud ja bussisõidust oli süda ka väga paha, aga õnneks läks see üle. Kogemustega J.-ist, keda ma õigupoolest üldse eriti ei tunne, oli üllatuslikult tohutult abi, esiteks smuugeldas ta mulle õunamahla sisse garderoobist kampsunisse mässitult sortsu Loki-S.-i sünnipäeva-Akropoli (jah, ma astusin tõesti alkoholikeelust üle, hästi naa-atukene - ma ei saanud lihtsalt krambist muud moodi lahti) ja teiseks julgustas ta mind tohutult enne ja naeratas pärast nii, et ma oleksin võinud lendu tõusta.
Imestasin nende võhivõõraste inimeste, või õigemini nende inimeste hulga üle, kes muga Krahlis kuidagi iseenesestmõistetavalt juttu rääkima tulid ja kohe asjalikult isiklikke küsimusi esitama asusid. Üks roosa kleidiga tütarlaps plaksutas käsi ja tahtis suisa teada, kas ta ei saaks midagi meie heaks teha ja ütles, et tema on nõus kohe näiteks kakstuhat krooni välja käima. Muigasin.

Aga paistab, et mulle on kogu see krempel justkui meeldima hakanud, vähemalt ei tunne ma ennast enam nii ebamugavalt. Eilse õhtu jooksul oli tõesti ka paar sellist hetke, kus tekkis mingi segane õnnelik tunne. Muudkui imestasin iseenda üle. Peamiselt kahes plaanis.
Mõtlesin jälle seda viimase aja stampmõtet, et kui keegi oleks mulle kunagi, näiteks nii umbes kümme aastat tagasi samas kohas öelnud et... No, ma oleks ikka väga põlglikult irvitanud ja rahulikult mõtelnud, et jah, tore küll, aga kahjuks võimatu. Ma ikka üllatan kõigepealt iseennast. Viimasel ajal ülepäeviti. Misse küll minuga on?
A. naeris jälle selle üle, et kaksteist aastat tagasi oli tema täpselt samas kohas ja samas olukorras. Kui veider, jah. Inimeste elus võib kõik nii radikaalselt muutuda.

Üldiselt tahaksin ma edaspidi kõike õigesti teha. Vigade tegemiseks pole justkui aega jäänud. Ainult et keegi võiks õigel hetkel õiges kohas õlale koputada või ma'i teagi... karjatada? Muidu ma'i pane jälle tähele.

Tore! Nüüd on siis kuupäevad õnneks sellised, et ma ei tunne ennast saboteerijana. Ainuke probleem on selles, et pean ennast jälle harjutama mõttega, et need õudsed rahvariided tuleb siiski selga ajada ja ... oi, ma parem perverssusteni ei laskuks... Aga põhiline on ju inimesi mitte alt vedada, eksole?
Mis katsumustesse ja vastutusrikastesse ettevõtmistesse puutub, siis vähemalt on mul söögiisu seekord alles jäänud. Selline rõõmustav muutus siis...

Ilmaaegu hõiskasin eile. Ühe hoopis teise valiku tõttu olen ma täna ikkagi sunnitud Tartusse jääma ja Maestrole vähemalt otsa vaatama.
Aga tahtsin kirjutada, et üllatusin eile päris kõvasti, sest maailma kõige sapisem inimene S. võttis vaevaks mind tervelt kolm korda kiita ja kummardada. Mis on täiesti uskumatu, arvestades seda, et ma pole ansamblite Cream ega Yes liige ega ka Frank Zappa ega Keith Jarrett isiklikult. No võibolla oli tal hea tuju või on teda tabanud mingi segane nõrgamõistuslikkusehoog.
Eile oli muidugi väga teistmoodi õhtu. M.A. oli näitusega maha saanud, aga me'i saand suurt avamisele minna, kuigi nii selle kui teise sündmuse tõttu sattusime lõpuks jälle kõik Zavoodi.
Väga kummaline on kõrtsus istuda, kui pead terve õhtu ainult mahla, teed ja kakaod jooma.
Kõik seisis.
Vaatasin iga natukese aja tagant kella ja jõudsin juba ühe paiku koju magama. Mitte midagi ei juhtunud, kuigi paljude asjade pärast oleksin võinud rõõmus olla.

Tahaksin väga osata trompetit mängida.

Jee!

Minu vastutus on tänaseks vähemalt purgis. Küll on tore, kui asjaosalisel personalil parasjagu pohmelli pole ja kui nad muidu ka lahked ja toredad on ja ikka natuke vaeva ka viitsivad näha. Maestro vist juba põhimõtteliselt kääre ja liimi ja nokitsemist ei armastanud... Te ei kujuta ettegi, milline hingeõnnistus on paljalt teadmine, et ma tema nägu enam kunagi nägema ei pea!

Nii hea ja kerge on olla. Ükskõik, milline see lõpptulemus ka ei oleks.

Sekeldused

Nii. nüüd ma olen medikamente tuubil täis ja õlgadest üleni kinni plaasterdatud. Oma raha eest kusjuures. Ja teate, see pole sugugi odav! Nii et ma loodan siiralt, et nad seal mingi kodusõjaohu tõttu kogu üritust ära ei jäta.
Lahked tädid süstisid mind täna hommikul kenasti A-hepatiidi, kollapalaviku ja kõhutüüfuse vastu, nii et mul on hetkel vasakut kätt päris valus üles tõsta kohe. Ja malaariatablette, mis koshmaarseid unenägusid või unetust (või oli see koshmaarseid unenägusid ja unetust?) tekitavad, pean veel hakkama sööma. Viis nädalat pluss neli nädalat peale tagasitulekut ka veel. No võibolla ongi koshmaarsed unenäod vahelduseks paremad kui unetus, mis mul juba nagunii on, hehe? Kollapalaviku vaktsiin olla ühel noormehel nelja päeva pärast kõrget palavikku ja ma'i tea mida veel esile kutsunud ja selle puhul ähvardab mind oht päevaks-paariks piiri ületades karantiini sattuda, kui ma juba järgmisel reedel lendama peaks, sest vaktsiin hakkab mõjuma vist alles kahe nädala pärast.
Muidu oli see nakkuskabineti arst hirmus mõistev ja tore. Keelas paljajalu käia ja jääkuubikutega jooke juua ja käskis hambaid ja puuvilju ainult keedetud veega pesta. Küsis, kas ma õpin politoloogiat ja ütles, et võta ikka söetablette ja Smectat ka kaasa - lahtise kõhu vastu. Üldiselt meenutas ta mulle ema - tema varustas mind ka alati igasuguste preparaatidega ja põiepõletikuohtu nägi ta alati juba varakult ette ja pani mulle vajalikud rohud alati reisi peale kaasa.

Tegin siis dokumendifotod ka käbedalt ära. Ei pannud meiki peale ja üritasin iga hinna eest kaamera ees tigedat ja ülbet nägu teha, sest kartsin Kinshasasse jäämist ja Hiltoni hotelli sattumist - C. oli lihtsalt nii elavalt kirjeldanud, kuidas tema pidigi Etioopias koos itaallasest paarilisega hirmkallis Hiltonis ööbima. Aga no C. on muidugi sädeleva naeratusega fotogeeniline blond tüdruk. Mina läheks tegelikult hea meelega kusagile dzunglisse telki magama. Hiltoni hotellid on kindlasti igal pool ühesugused. Kuigi, jah, kui päris aus olla, siis mingi tilluke osa minust kahtleb, kas äkki viiekümnekraadises kuumuses poleks Hiltoni konditsioneeri ääres lahedam raporteid kirjutada, kui kolme haisva tõhuga, keda sa ise sugugi valida ei saa, kusagil pärapõrgus ühes telgis magada. Aga tegelikult pole koht ka üldse oluline, kui inimesed on toredad.
Fotograafist noormees ikka keelitas mind naeratama ja lõpuks ma'i pidanud vastu ja lasingi lõua alla ja näolihased lõdvaks. Tema siis näitas mulle rahulolevalt kolme pilti, mille ta oma digikaga klõpsinud oli ja küsis, kas mulle meeldib. Üllatusin päris kõvasti, sest ma pole digiajastul vist veel dokumendifotosid teinudki. Mõtlesin, et küll see fotograafiamet on tänapäeval ikka üks tore amet - klõpsid niikaua, kuni klient rahule jääb. Mina igatahes olin rahulolu ise - Hiltoni hotell tundus pilti nähes kohe ohutus kauguses olevat.
Pärast lasin telefoni ära puhastada. Eilne maitsev kapsa-porgandisalat oli selle täiesti keeletuks ehmatanud, ja sellist asja ei saanud ma antud olukorras kohe kuidagi lubada - logistikud pole mulle siiani veel helistanudki. Ja viimane asi oli muidugi päiksekreem. Nüüd mul on kõige põletavamad ettevalmistused tehnud.
Oh, vabandust, et ma teid nimodi mõttetute detailidega koorman!
Homme ootavad siis ees eneseületuslikud pingutused ja apelsinimaitseline Valge Kurg - ma olen kindel, et nad joodavad mulle seda seekord jälle värina väljaajamiseks ohtralt sisse. Või... oi, aga vaktsineerimise pärast ei tohi ma ju juua... Oh!
Hea uudis on muidugi see, et Maestro pole homme tööl ja tema asemel on mingi metallimees. Ma'i tea, mida sellest arvata. Valge leht on vist ikka parem kui WC-paber?

Ma arvan, et te'i kujuta ettegi, kui elevil ja segaduses ma praegu olen. Nii palju erinevaid põntse viimaste päevade jooksul paneb pea ikka pööraselt ringi käima ja südame põksuma. Kõik on muidugi väga tore, ainult et ma kardan natuke neljapäeva ja Maestrot. Ja laupäeva kardan ma ka.

Tuleb ennast jälle kõvasti kokku võtta, mis muud.

Palun öelge, et ma suudan seda! On ju? Peaasi, et hääl ära ei lähe. Huuh! Peab ikka tõesti meega teed ja küüslauku näost sisse ajama... Paanika!

Ainult kaks viimase nädala joovastavalt ilusat sündmust suudavad mind veel natuke vee peal hoida.

Nii. Ja homme kiiremas korras nakkushaiguste kabinetti kollapalaviku ja malaaria vastu vaktsineerima!

Täitsa perses!

Ei noh! Ootasin, mis ma ootasin, aga se... uhh, noh!....
ööö...

Merde!

Je vais au Congo!!!

votre ziboulateur enchanté

Vastutusrikkad päevad muudkui lähenevad ja mul on viimasel ajal jälle tekkinud mõningased keskendumisraskused. Ei tahaks hästi vinguda, aga mul oleks hädasti mingisugust elementaarset distsipliini vaja.
Magamisega on asjad eriti korrast ära. Tundub, et ma vist pole õhtuti piisavalt väsinud. Nojah, selle eest olen ma seda jälle hommikuti. Magamatusega on jälle see hull lugu, et hääl võib ära kaduda, aga seda me ju ei tahaks, ega ju?

Kangesti oleks vaja midagi olulist hinge pealt ära kirjutada, aga ei saa kahjuks. Paberpäevik on mul ka parajasti täis saanud. Ma'i teagi, mis nüüd saab. Peab vist ikka sõpradele paberile kirju vorpima hakkama.

Tegelikult peaks hingamisharjutusi ka tegema ja küüslauku sööma - mul on millegipärast tunne, et see aitaks vähemalt mõned aspektid sirgeks seada...
Head ööd!

Hääleväänamisest

Meie hääleseadja on täielik võlur. Või ongi minu hääleulatus peaaegu kolm oktavit? Do-dieesist ülemise si-ni. Päris kobe. Küll ma olen tore!

Hääleseadja puhul tahtsin veel öelda, et ta oskab inimeste ja kellaajaga nii kenasti arvestada. Üleeile pani ta meid tagurpidi tooli peale istuma ja lubas pea vastu tooli seljatoele asetatud käsi panna ja sedasi poolmagades laulda.
Tal on ka komme inimesi pidevalt kiita. Ja kiitusega on nii, et see paneb muudkui rohkem ja rohkem püüdma. Kui keegi kogu aeg vingub ja blokeerib ning korrutab, kuidas nii ei tohi ja 'issand jumal, teil on ju suu kinni ja kael krampis, misse sis olgu', siis on üsna suur tõenäosus seda isiklikult võtta (isegi siis, kui sul endal parajasti kõik perfektne on) ja paljalt vihast ja trotsist ei tulegi midagi välja.
Kui ta näeb, et keegi tõesti ei saa aru, kuidas peab, siis tormab ta kohe appi. Eile soprani spetsiaalproovis tegi ta mul suu hambaarsti osavusega lahti. Ma vist pole madalatel sagedustel harjunud väga lahtise suuga laulma... Ja täna hakkas ta ühel noormehel bassi häälerühmast kaela masseerima ja see poiss laulis kohe klõpsti terve tooni võrra madalamale.

Paljaste meeste pilt

Täna pidin korteriomaniku peruulasest mehe ees piinlikkust tundma, sest too tahtis minu tuppa ka pilgu heita ja oi oi oi, avastas toaasuka paljaste meeste pilti seinale riputamast.
Fui!
Järgneva paari minuti jooksul küsis peruulane terve rea ebadiskreetseid küsimusi. Muuhulgas päris ta ka:
"You like naked people?",
(millele mina vastasin ebalevalt "ööö... yes, I think so.")
"You took this photo?"
("yes.")
"You know these people?"
("yes.")
"You there also naked?"
("ööö, yes".)
Järgneb kulmukergitus ja vile.
"You study photography?"
("ööö, no.")
"So you like naked people!"
Ma'i tahagi öelda, mida peruulane Hannibal vestluse lõpetuseks lausus. See oli tõeline pirn igatahes. Võite ise ette kujutada!

Paljaste meeste pildil on muuseas kolm mustvalget kribulat figuuri kauguses, värskelt veest välja roninuna - P., Dr.P. ja siis veel - õigupoolest hoopis tütarlaps - V. (aga peruulane ei teinud vist vahet!). See tütarlaps olete muidugi teie, armas bloogikiibitseja! Tehtud on see foto kusagil Läti piiri lähedal aurava soojärve ääres. Kell neli hommikul. Vesi oli seal järves üldse maailma kõige soojem vesi, kus mul on õnnestunud ujuda ja soos olid kõik kohad päikse käes pärlendavaid hiigelsuuri ämblikuvõrke täis.
Tegelikult on see pilt lihtsalt üks väga ilus mälestus. Kuidagi kahju, et teised inimesed sellest aru ei saa ja näevad selles lihtsalt mingit paljaste meeste pilti, mille on teinud ilmselt tõesti haiglaste huvidega tütarlaps.

Neste momento...

Eile oli jälle reisipäev. Tööasjus. Ma tean, et see kõlab nii tähtsalt, eks see vist pigem tulevane töö ole, kui üldse. Aga tundub pingutust väärt olevat küll.
Portugali keelest pidin hommikul varem ära minema. Ütlesin käbedalt, et Neste momento, o meu estado de espirito e branco [nešte mumentu, u meu štadudõšpiritu e branku] - isver, kas te'i'arva, armas bloogikiibitseja, et purtugeš on lõpmata armas keel? -, peaaegu et oleksin oma tööintervjuu välja lobisenud, aga sain veel sõnal sabast ja panin suu kombekalt kinni (Mulle tundub üldse, et ma kipun viimasel ajal liiga palju asju välja ütlema. Ja nii kui sa midagi välja ütled, võib kõik kohe muutuda) ning tormasin bussi peale. Kardan, et õppejõud arvab juba, et mul on mingi veider haigus, mis ei lase kunagi terves tema loengus olla - ma kas tulen poole pealt või pean enne lõppu ära minema. See näeb välja juba nagu Suitsu-Silvi juhtum. S.-S. oli väike krimpsus naine, kelle üle me keskkooli ajal ikka naersime, sest ta tormas alati Georgi kohvikusse, beež mantel lehvis mis kole, tellis kuuma vett, pani suitsu põlema, tõmbas paar mahvi, neelas vee kärmelt alla ja tormas jälle uksest välja. Aga ta tuli umbes kolme minuti pärast alati tagasi - ei tea, vahest tegi ta kiirelt ringi ümber Koidula pargi ja tundis jälle vastupandamatut suitsuisu? - ning tellis jälle kuuma vett ja pahvis pool suitsu. Ja niimoodi tunni aja jooksul oma kena kaksteist korda.

Aa, mis nendesse loengutesse puutub, siis teisipäeval juhtus veel üks piinlik lugu - mul nimelt piiksatas seal telefon ja kuigi ma tavaliselt loengus põhimõtteliselt toru ei võta, tormasin tookord numbri algust nähes välja. Kui ma jutud ära rääkisin ja õnnest ja ähmist segasena klassi tagasi tormasin, pidin pettunult tõdema, et keegi oli vahepeal minu koha ära võtnud. Mõtlesin veel, et kuidas keegi ikka nii nahhaalselt maha saab istuda, kui teise inimese asjad juba ees on, vahtisin siis tühja tooli järele ringi ja mu pilk kohtus õppejõu omaga, kes oli üllatuslikult vahepeal mustajuukselisest noormehest blondiks naisterahvaks muundunud. Nagu muinasjutus peaaegu. Naeratas. Täitsa lõpp! Ei no tegelikult ta ikka päris naeris kohe. Sellest ma sain siis aru, et olin telefoniga juteldes liiga kaugele ujunud ja naastes valesse akvaariumisse sisse astunud. Aga õudne on see, et ma oleks seal peaaegu et tühja tooli välja otsinud ja mahagi istunud.

T. van E. helistas eile, tänas raamatu eest, pani mu värsked lootused jälle kuidagi peaaegu idanema. Ta on mind alati igas asjas kõvasti innustanud. Vahel ma mõtlen, kuidas keegi temasarnane unistaja saab samas nii kahe jalaga maa küljes kinni olla. Või äkki tunduvadki teiste inimeste unistused kuidagi realistlikumad? Skemaatilised. Enda unistuste puhul märkan ma peaaesjalikult ikka distantsi ja suurt tööd, mis mind nendest lahutab. Ja kui ma neile piisavalt lähedale jõuan, siis näivad need nii iseenesestmõistetavad, et neid nagu ei tasugi enam tahta.
T. pole oma lõputöös analüüsini ikka veel jõudnud. Mul hakkab vaikselt juba mure tema pärast, sest ta kirjutab seda nüüd juba rohkem kui aasta aega. Ja minu meelest ta pole eriti logeleja tüüpi. Ta on ikka alati olnud enesedistsipliin nr.1. Naiste kohta ütles ta ka, et tal pole üldse aegagi, et Ericu kass on ta ainuke sõbrants. Praegu on mul hea meel, et ta nii kaugel on, sest siis mul puudub võimalus mingis nostalgiahoos ennast purjus peaga talle kaela riputada. Nagu see kõigil alati käib.

Aga täna tuleb mu kõige kallim lähisugulane jälle Tartusse. Ja kollektiivil on vist mingid plaanid. Viimane kord oli meil TJ juures ikka päris vahva kohe. Tegime kõik koos köögiuksel suitsu. Vastik- S. oli nii toredaks ja lahkeks muundunud, keetis meile muudkui ingveriteed ja poputas, ei pannud ühtki vetot peale, ainult 'armastuse kõrbe' keelas 'ahvatluste kõrbeks' muuta. Aga sellest saan ma väga hästi aru, sest see oleks juba kogu loo mõtet täiesti vastupidises suunas muutnud. 'Tihaseniidi' :) olime ka ju juba ära kaotanud ja 'kuurordi' 'suveks' banaliseerinud. Aga loki-S. kirjutas lahkelt alla, või mis - ta ise tegigi need muutused ja mina ei hakanud ka siis eriti kobisema.
Panen järjekordselt tähele, et peaaegu kõik inimesed kipuvad arvama, et rõhk ja kvantiteet on üks ja sama nähtus või et need on eesti keeles üks-ühele seotud. See tekitab mus alati jubeda vaheleõiendamise isu, mida ma pean endas meeleheitlikult maha suruma. Sest sel teemal vaidlemine on nii mõttetu. Enamasti saavad kõik vihaseks ja on nõus lausa pea pakule panema. Ja mina tunnen ennast jälle väikse tigeda ja õiendava Helju Valsina, kes peab siis Ilse Lehiste numbreid kaitsma hakkama. No seekord olin targu vait ja püüdsin seda vestlust meelelahutusena võtta. Las nad arvavad siis pealegi, et Eema tuuli kooju.

Appi, lõpetage see laulukarussell ära!

Ma olen endas pisut pettunud. Kuhu see kauaoodatud areng siis jääb? Või noh, seda ju on tunda, aga mitte sellisel määral nagu ma lootsin. Ma olen hirmus kärsitu ja kardan, et ma ei oska ennast ise aidata.
Kodanik K.-s pidin ka pettuma - see on nimelt vasaku jalaga sama osav nagu paremagagi. Poleks eluski arvanud.
Palun palvetage, et ma enam iialgi ei peaks naasma frustreerivasse Põdra majja!

Muus mõttes oli eile raamatukogupäev. Või koristuspäev, heheh, kuidas soovite. Armas Raadio-R. käis ja kaebas mu diivani kõrval haridusfilosoofiliste kirjutiste üle ja küsis iga natukese aja tagant, kas minu raamat on sama igav kui tema oma. Ei olnud. Tõesti. Kui ta ära läks, siis tuli jälle S., võttis kotist värskeltilmunud pinhole'i ja liputas seda minu ees (see oli alles märg, kujutage ette!) ja tegi mind ilmaaegu kadedaks. Tuletas seda Õuna-lugu meelde, teate küll, ma olen seda teile juba sada korda rääkinud! ( - Lugu sellest, kuidas ma turuhoone juures kohvipurgiga dalmaatsia koera pildistasin.)
Kui ma juba täiesti tüdinud olin, ilmus välja P. ja viis mu ülikooli kohvikusse kohvile. P. on ootamatult tore tüdruk. Minu eelarvamused saavad jälle peksa, või noh, on seda ammu saanud tegelikult. Pidevalt avastan, et inimesed ei ole sellised nagu nad algul välja paistavad. P. teab ka palju asjadest, millest mina mitte midagi ei tea, näiteks diagnoosis tema mul ruumiõhusündroomi. Üle hulga aja jõudsin jälle õigeks ajaks proovi ka. Tänu P.-le muidugi!
Oi, mul hakkab kohe varsti portugali (või õigemini murtud itaalia) keele tund. Ispantshikutel on sealsamas muidugi jälle murtud hispaania keel, nii et kokkuvõttes ei saa me keegi seal suurt üksteisest aru, aga päris naljakas on. Ma'i tea, miks see mul nii on, et liiga sarnaste keelte puhul lähevad kanalid sassi. Eu sou asemel ütlen plärtsti io sono ja õppejõud irvitab jälle...