neljapäev, oktoober 13, 2005

Välk ja pauk

Katsumused on jälle möödas. Ja Zavood on alati nagu preemia, ükskõik siis, kas asi läks hästi või halvasti. Viimasel ajal ma ei saa enam üldse aru sellest, mida ma teen. Sageli on nii, et kui endale tundub kõik halvasti, siis teised kiidavad ja vastupidi. Noh, põhimõtteliselt ma arvan, et me oleme õigel teel. Aga kahjuks ka alles kõigest teel.
Ma hakkan vaikselt harjuma mõttega, et ma ei suuda TJ ja tema gruupidega võistelda. Nad tiirlevad tema ümber kiivalt nagu parv preemialootuses töömesilasi ema ümber. Ja otse loomulikult ei tulnud TJ üldse Zavvi poolegi. Selle asemel tulid hoopis gruupid ja TJ vastik sugulane, kes arvab muuhulgas, et ta on tõeline naisteniiduk, mida ta minu meelest ei ole, ja kes gruupide lauast rõõmsasti kõrvale hiilis. Mina jälle hiilisin purjus M.-i ja tekiilakartuses vanade peerude lauast kõrvale. Ainult L.-i oli küll tõsiselt hea meel näha. Ja täitsa veider - peaaegu igas lauas istus mõni tuttav nägu.
Noh, üldiselt oli ju jah natuke põnev, aga põnevus ei olnud seal, kus paistis, vaid hoopis kusagil mujal. Võibolla seal, kus te ei aimagi, armas bloogikiibitseja.
Esimest korda elus lõi mulle baarileti ääres naine külge. Minu meelest oli see tüdruk, kes mu õhku tõstis ja jalustrabava otsekohesusega kaks musi andis täitsa tore, tema sirgjooneline käitumine tekitas vähemalt uudishimu. (Meeste puhul mulle tundub alati, et äkki mulle ainult tundub, et on mingi sümpaatia - äkki ma olen ise kõik välja mõelnud, äkki tegelikult on kogu lugu mingi veider arusaamatus või illusioon....) Ja paistab et supikogu välimus mõjub kärbsepaberina ikka kõigepealt naistele. Hahaa!
Zavood on ikka tõepoolest koht, kus asjad vahel päris veidraks kisuvad ja kontrolli alt väljuvad. Iga hetk võib keegi nupule lajatada ja film algab. Pöörane värk.
Oi, ja te oleks pidanud seda rammusat udu Suurlinnasillal nägema! Tegin jõekallast mööda koduteel terve pika tiiru - ketsid said märjas rohus päris märjaks - aga väga teraapiline oli.
Mis tänasesse hommikusse puutub, siis ma olen nüüd juba veendunud, et isal on kodus väike detektor, mis hakkab mu juuksevaluhommikutel piiksuma - miks ta muidu nii järjekindlalt helistab.