Virvarr-reportaaž

E. teisel soolaleivapeol oli terve maja mu meelest võõrast rahvast täis - mingeid ajakirjanikke ja sotsiolooge ja muid tegelasi. Päris põnev oli neid vaadata. M. oli alguses ainuke tuttav nägu. Ja muidugi olid nad kõik nii noored - alles teisel kursusel. Panin tähele, kuidas M. täiesti valutult nendelesamadele teisekursuse tüdrukutele ennast kenasti "kolmanda kursuse" geograafina tutvustas. Tahtsin juba suu lahti teha, et kõvasti ja õelalt naerma pahvatada, aga mõtlesin, et nimodi pole ilus teise inimese lootusi ära nullida. Ja pealegi, minu meelest on see hea nipp, ma kavatsen seda ka edaspidi kasutama hakata - jäängi tutvustustes teisele kursusele. Või ei - sügiseti võiksin olla ikka kolmandal, ja kevaditi teisel. Kevadisele teisele ülikooliaastale on mul ka palju ilusaid mälestusi jäänud. Ja kui nüüd päris aus olla, siis nahk on mul ka viimase kahe kuu jooksul täpipealt sama õudseks ja vistrikuliseks muutunud kui tollal, nii et võibolla petab täitsa ära.
Üks tore tüdruk oli seal ka. Poole vestluse pealt jagasin ära, et see on muuhulgas inimene, kes mulle isiklikult meilis ja korterikaaslast otsis ja mina tobu olin just siis juba midagi leidnud ja ütlesin ära. Ja oleks ma teadnud, et se'n SEE tüdruk, ma oleks kohe tormanud. Selle tüdrukuga tutvusin ma suvel. Tal olid siis täpselt samasugused sandaalid nagu mul. Tema nime (M.) ma muidugi ei mäletanud, aga noh, tema jälle arvas, et minu nimi on S., heheee!
Kui E. jälle seda fotokateemat puudutas (et patareid lähevad raisku ja nii edasi... :), siis ma tahtsin juba suu avada ja JAA, öelda, aga nõiduslik lopsakas mustapäine neiu haaras E. enda haardesse ja ma jäin sinna põrandale üksi lolli näo (ja selle napaka sotsioloogiga) istuma.
Oi, ja A. rusikakõdirünnakute eest koridori põgenedes leidsin sealt inimese (L.), kes tahab muga Portugaalias ringi hääletada ja kes lubas kohe homme odavad iisidžeti piletid ära broneerida. Kas pole tore?

Öösel koju vantsides tuli mulle meelde, et T.van E.-l on juba tervelt tund aega sünnipäev. Seisin parajasti suurlinnasillal ja vajutasin nupule. T. võttis toru ja ta häälest oli kuulda, et tal oli hea meel. Pealegi selgus, et ta oli isegi oma emale valulise teema kohta öelnud, "that we might be thinking about it", mis on ju täitsa julge ja kena temast. Kellele neid infarkte vaja on, eksole!
Niisiis, täna on esimene öö üle hulga aja, kus ma magasin täiesti oivaliselt ja kena üksteist tundi ühtejärge. Ainult jalad kiskusid hommikupoole krampi - m'arvan, se'n sellest, et mu jalad on seal, kus tegelikult peaks olema pea.