Viimase aja tähelepanek on see, et mu ellu tekivad järjekindlalt nähtused, mille suhtes ma olen tundnud põlgust, üleolekut või millest ma muidu vähemasti korra midagi halba olen jõudnud mõelda.
Ja ma saan neist kenasti lahti, kui ma neisse kiinduda või neid armastama olen jõudnud hakata. Mõnikord pean ma tõestama, et ma ise suudan paremini kui need, kelle suhtes ma kunagi hirmus kriitiline olen olnud. Enamasti pean ma õppima karistuslikku kila-kola armastama sellepärast, et tekiks uued nähtused.
Vahel on inimestega samamoodi.
Aga tegelikult tahaksin ma oma ellu rohkem niisuguseid nähtusi, mille suhtes mul pole eelarvamusi, mis juba algusest peale tunduksid iseenesestmõistetavad või ainuvõimalikud. See on vist jälle rubriigist 'tahan midagi, mida ma ei saa'. Ma kahtlen, kas ma väärin alati kõike seda head, mis ma saan või äkki antakse mõnikord avanssi.
Teinekord tundub jälle, et ma olen midagi enamat ära teeninud. Viimasel ajal tundub seda millegipärast järjest sagedamini, kuigi ma kardan, et see on illusioon. Muidugi on konks selles, kuidas anda, mõtlemata sellele, mida sa selle eest vastu saad. Seda ma pean veel õppima. Ma pean silmas andmist selles mõttes, et ei tekiks tunne nagu jääksid ise millegi võrra vaesemaks või et ei tekiks viha, vaid et sa suudaksid anda midagi täiesti omakasupüüdmatult.
Issand, nüüd te vist küll teate mu kohta juba kõike...