Tänase päeva rumal tegu oli lindistamisele hilinemine, mistõttu mul oli hääl kinni ja ma laulsin alguses täiesti häbiväärselt halvasti, kiuksudega ja hilinemistega - teate ju küll seda... teed suu lahti ja häält lihtsalt ei tule. Võimalik, et see oli värvimürgitus. Aga häbiväärne on see, et Taniloo võttis selle kõik linti. Proovi keskel hakkas mu isiklik tehnika muidugi vaikselt järele jõudma, aga siis tekkis ülejäänutel juba kerge väsimus - kaua sa ikka jõuad ühte ja sama näiliselt nii lihtsat laulu kedrata. Bassidel on seal kokku ei rohkem ega vähem kui üks pikk noot :) - [Tormis, Hällilaulud - 4. osa], meil on neid isegi kolm, aga kõikse aeg pidi olema pianissimo.
Kolmas osa ka üldse ei tulnud ega tulnud - kord sõitis mingi auto munakiviteel kolisedes mööda, siis huilgas õues sireen, siis hakkasid kirikus lambid krõpsuma või lõgistasid kannatamatud turistid ukselinki. Korra korises kellegi kõht täiesti väljakannatamatult kõvasti või hakkas lapikust brändit trimbanud P. poole loo pealt krooksuma. Kui tundus, et välised tegurid ei sega, läks sopran või bass äkki mustaks. Kolmanda osa tegimegi siis lõpuks topeltkvartettides, muudmoodi ei tulnud see pianissimo välja.
Sanctuse ajal ma ise kah ikka ühe korra konkreetselt kiresin sol noodi ajal ja pidime aga jälle otsast peale hakkama. Pihlapuu saime vist ainukesena kahe korraga linti, muude lugudega vedas kõigil närv alt, valestarte ja ebasünkrooniat oli peaaegu igas fraasis, kole kohe.
Avastasin, et mul on tekkinud jälle omad lemmikud, kelle kõrval kõige talutavam on laulda ja kelle tämbrierinevused ei sega.
Õhtul sõin Krepis korralikult kõhu täis. Tulin koju. Tundsin, et ikkagi on nii tore, kui keegi on kodus. Isegi kui see pole nii nagu eelmisel aastal, kui Thommil oli enamasti söök valmis - heheh, no see tundub ikka täiesti uskumatu-utoopiline-unenäoline maailm praegu. Issand milline matšo ma sisimas salaja ikka olen, õudne!
Päris üksi elamise suhtes on mul viimastel aastatel tekkinud väike hirm - kriisiolukorras on hea näha, et miski ei peatu, et elu läheb edasi. Teiste inimeste igapäevarutiin võib mõnikord täiel määral päästerõngana toimida. Ja kunagi ei tea ju, millal miski juhtub.