Täna oli päris ilus õhtu. (Ainult Lecomte'i filmi pidin ohverdama proovile). Aga ikkagi on hea tunne, kui oled midagi kasulikku ka teinud. Ja kui kokku kõlab. Üldiselt teeb lähitulevik mind pisut närviliseks, aga ma arvan, et ainus asi, mida ma teha saan, on anda endast parim.
Mu meelest natuke lootust ikka veel on.

PUKi raamatukogu ukse taga oli täna üks naljakas ülisotsiaalne vanem meesterahvas, kes pidas terve pika prantsuskeelse monoloogi eestikeelse sõna 'koolitus' tähenduse üle, sellise daame lõbustava näoga. Tahtsin samuti sõna sekka öelda, aga ta muudkui vuristas edasi.
Kui ma õigesti tähele panin, oli ta ka presbyte. Ma alati vaatan selliseid inimesi huviga - otsin justkui sarnaseid jooni või uurin, kas neil on ka kõik emotsioonid justkui vitriini välja pandud. Vahel tõesti tundub, et on.
Enda puhul ma kardan alati, et kõik paistab välja. Sellepärast mulle ei meeldi inimestele mõnikord otsa vaadata. Samal põhjusel olen ma püüdnud endas ka teadlikult maffiamänguoskust arendada - muidu võib lihtsalt haiget saada.