Tahaks tegelikult juba alla anda

Praegu oleks mul kangesti vaja inimest, kes õlale patsutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi, ära karda, kõik saab korda, kõik läheb mööda.

Täitsa pöörane, milline argpüks ma mõnikord olen. Ikka tuleb meelde, kuidas ma kümneaastasena viiulieksamil nutma hakkasin. Ja mitte üks kord, vaid põhimõtteliselt peaaegu alati. Poogen värises niimoodi, et ma sain vibraato eest lisapunkte. Ja jalad värisesid ka nagu...

Kogu see situatsioon on aastaid olnud mu õudusunenägu - kuidas kõik keelpilliõpetajad keeravad pea viltu ja mõni topib isegi näppe kõrva.

Ja tõenäoliselt ongi see põhjus, miks ma sellest ikka veel lahti ei saa. Sellistest õudusolukordadest. Sest nad ootavad lahendust, eksole?

Ja misse oleks?

Emale tahaks helistada. Väike ärahellitatud tüdruk.