Söök ja muu

Vaatan ennast peeglist ja tõden, et ma sarnanen kõige rohkem broileri supikogule. Noh, tore, vähemasti motiveerib see mind rohkem sööma.
Isu on mul ka tagasi tulnud - ja täiesti enneolematul kujul. Täna sundis tühi kõht mind mingit mõttetut kola kokku ostma. Õnnetuseks olin parajasti kosmeetikapoes - hahaa! - ja väljusin sealt uimastava šokolaadilõhnalise... ah, see pole tähtis... Peale sööki tundus see muidugi täiesti mõttetu produkt olevat, lõhn näis siis ka täiesti ILGE ja magus ja desserdiks see muidugi kohe üldse ei kõlvanud. Ma olen veendunud, et see maitseb veel ilgemalt. Nagu nad kõik. Tühja kõhuga poeskäimisele tuleb tingimata veto peale panna.
Aga täna päeval sattusin oma armsa juhendaja P.T. ja meie kõigi "ülemusega" seljankat sööma. Mul hakkas muidugi piinlik, et ma tema möödundnädalasele sõbralikule 'kuidas läheb'-kirjale laiskusest ja tujutusest polnud vastanud ja et ma juunis ei teinud nii nagu ta soovitas ja oma käitumist isegi ei kommenteerinud, mis on vist sutsuke ebaviisakas, aga mis ma sain teha - ma ju pidin midagi otsustama.
Minu juhendaja on muidu nimelt nii tore ja sõbralik inimene. Ainult et nad hakkasid mulle kohvikus sogama, et ma KK- i artikli kirjutaks, sest teadagi - neil oleks (mõlemal) vaja viidata. Aga mina olen kogu sellest kremplist nii kaugeks jäänud, see on nii selja taga, et ma isegi ei taha selles formandisegadikus enam kaevata. Pealegi, vormistamine on asi, mis mulle teadustöö juures kõige vähem meeldib - ma olen selleks liiga kärsitu. Mu huvi kaob kohe, kui ma oma uudishimu rahuldanud olen, mingisugune viidete lehekülgede otsimine ja täpsustamine mulle enam absoluutselt pinget ei paku. Nad proovisid mind küll honorariga meelitada, aga mu meelest on see veel kuidagi eriliselt tobe. Kuigi samas oli möödundaastane töö ikka tõesti tohutu (ja sellepärast võibolla peaks ikka?...) - kõik need ööd laboris... Ma kuulen siiani kõrvus aeg-ajalt Aadu Sanderi häält, üksikuid mällu sööbinud sõnu ja lauseid, ja need naljakad lood kerkivad alateadvusest mõnikord kõige ootamatumates situatsioonides pinnale. Hästi veider on mõelda, et see mees on mu vanavanaema põlvkonnast, sündinud umbes aastal 1880 või isegi varem. Helijäädvustustes on alati midagi müstilist, nagu vanaaegsetes piltideski.