Prozakist. Lühidalt.

Üldiselt ma olen püüdnud siin bloogis deprimeeritud sissekandeid vältida, aga vahepeal lihtsalt ei suuda... Nõrganärvilistel bloogikiibitsejatel palun lahkesti lugemine katki jätta, sest emotsioonid kindlasti lenduvad!
Viimasel ajal ei suuda ma enam mõtet leida. Täiesti veider, ma tõesti püüan, aga ei õnnestu.
Kas kooli peab tingimata minema? Kas sööma peaks? Miks sööma peab? Magama pole mõtet minna, hommikul tuleb jälle ärgata, kas pole? Miks ma seal loengus käin? Mida ma sellega saavutada tahan? Ah, ei midagi? Siis ei pea ju jälle minema, onju? Miks ma tööd teen? Aa, et raha... õigus! Miks mul raha vaja on? Ei tea, ei olegi vist vaja. Sest siis, kui raha on, peab jälle uuesti üles ärkama ja sööma ja muid nõmedaid igapäevaseid asju tegema - magama, loengus käima, tööd tegema... ja ühesõnaga - milleks?
Sõprade ja muude inimeste suhtes olen ma ka ülekohtune. Mul on komme alati oodata, et keegi ühendust võtaks, ilma et ma ise ealeski nendega sidet peaksin, kirju kirjutaksin või kusagile kutsuksin. Lootusetu! Kui ma mingile üritusele minna tahan, siis ma lähen enamasti üksi. Sest mul on tunne, et teised kindlasti juba lähevad kellegagi koos. Ma olen vist arg ka - sageli tundub, et äkki neil ei ole mind vaja.
Ja noh, eks see rahvasteränne teeb ka ju oma töö. Kui nüüd kenasti kokku arvestada, siis mul on hetkel tõesti vähemalt viis kõige, tõesti kõige lähedasemat inimest kas New Yorgis, Iirimaa pärapõrgus, Porto Alegres, Amsterdamis või Kopenhaagenis. Kas lähedasi inimesi peaks siis tõesti veel rohkem olema või? Niimoodi varuks? Igaks juhuks? Kui lähedane sa inimestega üldse olla saad? Miks on vaja kellelegi ilmtingimata krae vahele pugeda? Olen ma veider või ebanormaalne või lihtsalt depressiivne isiksusetüüp? Eksole, skisoidsena oleks ju nii kena ja kerge oma urus põõnutada. Aga mina lihtsalt ei ole selline.
Kõige kummalisem on see, et näiliselt on mu elus ju kõik korras. Mul on kodu, mul on kool ja natuke tööd isegi, keegi lähedastest inimestest pole parajasti suremas ja vähemalt üks mees maailmas armastab mind. Oi teate, mul on ikka pööraselt vedanud. Ainult et miks seda nii selgelt tunda ei ole?
Viimasel ajal üritan ma kunstlikult tuju parandada - panen selga kollase seeliku ja jalga punased sukkpüksid. Nagu see aitaks. Tegelikult on see sama, kui kamm suhu toppida ja arvata, et see ongi naeratus.