Pühabane päev kulges poolenisti msn-is. Portoalegrense ja M. olid nimelt kohal ja väga jutukad. M.-iga pole ma juba nii pikka aega suhelnud ja igatsus näis täiesti põletav. Ta on nüüd kooli ära lõpetanud, Manhattanile kolinud ja tubli.

Irvitasime muudkui. M. - kes on üks mu kõige arglikumaid ja ühtlasi kõige lähedasemaid sõpru - ütles, et ta on viimasel ajal ka meest püüdnud mängida. Aga et ei tule välja. (Nojah, kui ma tean üht inimest, kes on 100 protsenti naine, siis on see M.!) Irvitasime veel rohkem ja lubasime mõlemad mitte kunagi enam nii teha.

Ja armas bloogikiibitseja, arvake ära, kelle õunakoogi põhi kõrbes eile täiesti mustaks? Viimasel ajal näib, et ma ei oska enam süüa teha. Gaasipliit on küll tore asi, aga see kokkab kõike poole kiiremini. Ja praeahi küpsetab meil, nagu eile selgus, ainult altpoolt. Mitte et nad mulle seda poleks öelnud, aga ma arvasin millegipärast naiivselt, et minu kook ei saa ju ometi kõrbema minna. Mõtlesin, et sel aastal peab vist jälle ainult külmkapikookidele spetsialiseeruma ja sõin üksi kurvalt pool pealmisest kihist ära. Fariinsuhkru ja pähkli-õunasegu.

Ja otsereportaaž biogeo arvutiklassist - uksest tormab sisse värskelt Iirimaalt naasnud triibulises särgis M. Vaene, mu möödunudaastane lemmikmees, ehmatab mind selja tagant, kaebab, et peab juuksurisse halle juukseid värvima minema, ja tormab jälle välja tagasi. Naljakas jah, et siuke väike nõks teeb kohe automaatselt tuju heaks.

Aga. Lõpuks ometi olen ma leidnud inimese, kellel on jalgrattapump!

Kindad - huvitav jah, et kõige kaduvamate asjade nimekirja eesotsas on mul alati kõrvarõngad ja kindad - olen küll juba jälle ära kaotanud. Selsamal päeval, kui ma avastasin, et kumm on tühi.