Palju õnne!

Eile oli siis käesoleva aasta esimene ametlik kohting. Päris naljakas! Aga mu meelest täiesti kordaläinud. Ainuke probleem on selles, et see mees ei ole eestlane. Täitsa nõme kohe. Ma hakkan juba arvama, et mul on mingi silmaga nähtav füüsiline või selgelttajutav vaimne puue, mis ei lase eesti meestel mu vastu huvi tunda. Vale temperament äkki?
Mängisime piljardit. Mitte et mulle meeldiks seal rohelise laua kohal tagumik uppis küürutada, ent see oli lihtsalt sel hetkel ainuke vaba laud ja pealegi tuli idee J.-ilt.
Aga mina võitsin! Otsustasin, et järgmine kord võtan lihtsalt reha või harja või mõne muu pika pulga kõrtsu kaasa - ma arvan nimelt, et see on odavam ja töötab täpselt sama hästi. No võibolla mitte piljardi puhul, aga muus mõttes, hehe.
Veider oli see, et nagu eiteakust ilmus välja K., keda ma pole vähemalt kaks aastat kohanud ja nägin viimati täpselt sealsamas piljardilaua ääres. Tõenäoliselt arvab ta nüüd, et mul ongi seal igal õhtul võrgud väljas.
Ja muidugi oli seegi kord vajalikul hetkel platsis kodanik K.-Laternapost, kellel oli mingi salapärane hiiglaslik agregaat põues ja keda ootab lähitulevikus mõneks ajaks ees kerge handikapeerumine.
J. kurtis, et eestlased on nõmedalt kinnised ja et nendega on väga raske sõbraks saada. Vana tuttav jutt muidugi. Aga mis teha! Mina sain J.-iga ka T. van E. erwtensoepi-taldriku kõrval tuttavaks.
Praegu näib, et see poiss ei ole üldse nii igav ja noor nagu mulle varem on tundunud. Vanus on ikka väga suhteline asi. Aastanumbrid seda igatahes ei näita. Ja noh - palju õnne!