Otsast peale

Minu meelest aitab sisse elada kõige rohkem see, kui midagi värvida. Võibolla on see nii lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib värvida - riisuda meeldib mulle tegelikult võibolla et isegi rohkem või vähemasti sama sama palju kui värvida, aga toas ju riisuda ei saa -, ent teistpidi võib see olla jälle mingi loomalik instinkt uus koht sisse õnnistada. Nurka ekskrementeerimine (nagu mu valge villane hamster kunagi alati teha tavatses - see oli veel enne seda, kui ma kalu või koera pidasin) mulle lihtsalt ei sobi.
Teine asi, mis aidata võib, on külvamine ja istutamine. Noh, nüüd te juba teate, et ma ostisn kaneelbasiiliku ja estragoni seemneid ja terve potitäie juba kasvavat tüümiani - selleks, et liiga kaua ootama ei peaks, sest ma olen aednikuna kole kärsitu. Ja siis veel need kolm väikest kaktuse moodi potilille, millest ühel juba poes peaaegu kõik lehed küljest ära tulid, sest - olgem ausad - ma vehkisin korviga liiga palju ja nad on ju nii õrnakesed - ühesõnaga ma palun andeks ja loodan, et neile minu juures siiski meeldib (isegi kui mulle endale veel eriti ei meeldi). Ja sellepärast ma lausa pidin kohe õhtul värvima hakkama. Mulle ei tulnud muidugi pähe, et värvilõhnalises toas pole üldse tore magada, sest siis võib hommikul süda kergelt paha olla - nagu mul praegu - ja üks asi, mis mulle kohe hoopis pähe ei tulnud, oli terpantini osta - niisiis seisin ma umbes kella kahe paiku öösel nõutult keset tuba, vaatasin oma hirmuäratava välimusega käsi, mis nägid välja nagu ma oleks äsja terve sea ära tapnud - nii punased ja lausa verised näisid nad - ja kui ma nad puhtaks tahtsin pesta, siis mulle tuli muidugi meelde küll, et kõik värvid pole kahjuks üldse vesilahustuvad ja ma jõudsin mõttes seda värvisegaja onu juba sõimata, sest öelge miks ei oleks ta mulle võinud ka lahustipudelit pihku pista, kui ta pintsli juba heasoovlikult naeratades välja vahetas, eksole, aga ega niisugused mõtted ei aita raasukenegi, kui te parajasti vannitoas seisate ja seda kleepivat jälkust käte pealt seebiga maha üritate pesta. Üritasin kujutleda, kuidas ma homme Jaani kirikus lindistamisel veriste kätega Pueri hebraeorum vestimentat pean laulma ja minu meelest ei sobinud need kaks asja - seatapukäed ja selline õhuline kõla, ma mõtlen, mida meie kooril mu meelest kahjuks küll eriti tekitada ei õnnestu - omavahel kohe üldse kokku, kas teate. Niisiis tuli ikka terpantini järgi ringi vaadata. Huvitav jah, et terpantin meenutab mulle alati Räpast Pierre'i, kes oli selle koha pealt alati kade - ise sõi ta külmkapist alati teiste jogurtid ära, mina õnneks kunagi 0-protsendilise rasvasisaldusega jogurtit ei ostnud, sest mulle see lihtsalt ei maitsenud. Aga selle eest sõi ta salaja minu õunasiirupit ja šokolaadipastat - mida ma Thommi jaoks kapis hoidsin - aga see tuli igal hommikul välja, sest ta unustas noa alati purki ja oli jõudnud hommikusöögi ajal tegelikult pool lauda selle ollusega kenasti kunstipäraselt kokku määrida. Ja siis ta naeratas alati sedasi õndsalt, šokolaadine sai hammaste vahelt välkumas ja ütles tere hommikust - oi, ta oli meil alati hirmus viisakas - sellal, kui ma köögist toodud lapiga seda jälkust laua pealt maha üritasin pühkida. Tegelikult tagantjärele mõeldes oli temast muidugi kena, et ta neid purke vähemalt tuhatoosina ei kasutanud - muid anumaid kasutas ta selleks minu mäletamist mööda alati, aga jumal temaga...
Niisiis vaatasin ma terpantäänilise pilguga ringi ja selgus, et tõesti, vanni all kuivanud pintslitega purgi ja selle õudse köögirohelise (ei ole olemas koledamat värvi, kui kui külm heleroheline, mille karva mõned inimesed oma kööke ja teiste inimeste ühiselamutubasid tavatsevad võõbata, kas te'i arva?) potsiku vahel oligi üks pudel, mille sisu tegi mu käed enam-vähem puhtaks. Aga värvimiseisu oli lootusetult läinud. Pealegi hakkas mul hirm, et ma kolistan äkki kuutõbiselt palju ja et äkki nad viskavad mu homme selle peale majast välja ja see ajendas mind magama minema. Magada oli kah paha, sest ma pole juba aastaid nii kitsal madratsil harjunud magama ja pisut jahe oli ka, sest akent ei saanud lõhna pärast kinni panna.
Hommikul ärkasin jälle sellises ahastamapanevas segadikus nagu säärastel hommikutel ikka. Ma ei teagi, mitu seina või muud objekti ma Tartus sedasi üle olen võõbanud - kolinud olen ma siin igatahes täpselt kümme korda vähemalt, kui ma nüüd mõnda kohta sootuks ära ei unustanud, ja võimalik, et pean teist sama palju kordi veel kolima.
Aga teate, ma avastasin, et muusika on uues kohas kah peaaegu sama vajalik kui värvimine või külvamine - see aitab kohaneda. Seda mul hetkel muidugi ei ole, sest ma ei jõudnud korraga Pärnust nii palju asju kohale tassida. Pealegi olen ma kevaditi oma asjadehunniku otsas alati kuidagi nõutu. Ei ole midagi hullemat, kui liiga palju asju - selline kolihunnik võib hinge ikka täitsa maadligi suruda. Ja seda ma üritan seekord siis jälle vältida.