Neljapäev

Päris üllatav pilt - teed silmad lahti, mõistad, et oled vahepeal suigatanud ja avastad, et kõik lamavad juba kõhuli ja tõstavad vasakut jalga lae poole.
Peale trenni on mul tegelikult alati selline tunne nagu ma oleks laksu all või hõljuks kuskil kõrgel-kõrgel - selline üleolek ja vaikne kerge rahulolu. Tõenäoliselt tuleb see hapnikust. Mulle vist üldse ei meeldi mingid vahepealsed seisundid, ideaalis võiks pidevalt olla kas täielik rahu või ekstaas. Kõik, mis sinna vahele mahub, on ajaraiskamine.
Jooksin elektrirongikiirusel Vanemuise mäest alla. Otse saali, plärtsti. Ja jõudsin parajasti hetkel, kui kaks ilueedist noormeest - milline võimas eelarvamus, kas pole? - publikuga elavalt vestlesid. Kui nad mängima hakkasid, siis see muidugi lahtus, sest nad olid ikka väga head. Tõeline duo, täielik sünkroonsus, nagu tantsus õigupoolest. Muusika kattus kohati ühel mu kunagisel kekkoolialgusaegsel lemmikkassetil olnuga (Tiit Paulus) - seda ma tavatsesin ikka pleieris hommikust õhtuni käiata. Ma ei tea, kas need on läbinisti head mälestused, millelt nüüd jälle tolm pühiti - pigem pidev lähedase inimese kaotamise hirm... Kummaline küll, aga muusika on ikka alati seotud mälestustega kohtadest ja inimestest.
Põhimõtteliselt meeldisid mulle 20. sajandi lood (ja eriti see Strindberg) kõige rohkem. (Nagu see oleks uudis, eksole?) Paar sellist vaikset ja ilusat hetke, kus oleks tahtnud neil naudingu lõikumise ära keelata, oli ikka ka. Plaksutamine toob mind alati nii nõmedalt läraki! saali tagasi.
Peale kontserti sain tuttavaks ühe väga laheda P. sõbranjega, kes rääkis Beslani etendusest (ja muust ka) nii kaasakiskuvalt, et suisa kade meel hakkas. Selgus huvitav fakt, mille üle ma juba mõnda aega omaette juurelnud olen - meie koori pisike ülemeelik P. on niisiis ikkagi raamatupidajast vanapoiss, mitte enesega rahulolev õnnelik pereisa. Minu meelest sobiks talle viimane variant rohkem. Ma olen pisut pettunud ja kurb tema pärast, sest ülemeelikuses võib ka alati paras annus meeleheidet olla.