Murdumistest

Helistasin T.-le. Ei osanud lihtsalt kellelegi teisele helistada. Mul ei olegi ühtki teist sellist inimest, kes oleks mu eluga kursis, kes ei asuks parajasti ise välisriigis ja kelle suhtes võiks loota, et äkki talle läheb natuke korda ka.
Ta ütles, et ta'i ole veel kellelegi öelnud, välja arvatud R.
Nojah.
Natuke veider mu meelest.
Aga eks kogu see krempel ongi meil kuidagi imelikult välja kukkunud. Sedasi plärts ja valmis. Ja sugulaste valgustamine on tõesti nii õudne - ma ise pole ka isale veel rääkinud. Aga talle võib muidugi öelda: "mäletad, ma ju rääkisin sulle!". Vanasti ta küsis ikka mu käest absoluutselt iga kord, kui ma kodus käisin, et: "kussa seal Tartus elad ka, kas Pälsoni naiste- või meesteühikas?" ja hakkas rääkima, kuidas ta ise ülikooli ajal sealt (naisteühika) aknast sisse pidi ronima, sest uksest ei lubatud... Iga kord seesama vana lugu. Mina siis kuulasin loo kannatlikult lõpuni ja seletasin püüdlikult, et neljas korrus, jah, seal naisteühikas, nüüd lastakse vabalt uksest sisse, isegi öösel, kui vaja...
Rääkimine ikka aitab ka. Vähemalt minu puhul. Ma tahaks, et T. oleks ikka mu sõber edasi. Kaks-ühes-kaotused on kõige rängemad.
Kuigi vallaline on ju tegelikult ka äärmiselt tore olla. Mõnikord. Aga mitte nii vallaline ja sõbratu nagu mina praegu. Tõesti.
Ja veider on, et mitte keegi ei helista ega kutsu kusagile. Niimoodi võib ju täiesti eraklikuks muutuda. Nüüd ma näen, kui passiivseks ma suhtlejana muutunud olen. Kui korterikaaslasi poleks, siis ma vist ei vestleks päevade viisi üldse kellegagi. Ma mõtlen niimoodi - tõsiselt. Ainult msn-is ükspäev Portoalegrensega rääkisin.
Ja väljaastumiste puhul pole mul kunagi kedagi nimekirja panna. Ma alati muigan, kui keegi nuputab, keda oma rohketest tuttavatest nimekirjast välja jätta.
Nii. Aitab nüüd nutust ja halast küll!