Läheb põnevaks

Eile käisin ühel väga lahedal sünnipäeval, mis läks sujuvalt üle kollaste ja siniste õhupallide vahel siiberdamiseks ja spordiks. R. üritas meile tõestada, et ta ei suuda kätel seistes seina najal kätekõverdust teha. Ei tea, kas veinist või millestki muust tal see tõepoolest ei õnnestunud. Selle eest suutsin mina jälle ühe oma lemmikkõrvarõnga ära kaotada - vist ka seal rohelise seina najal pea alaspidi rippudes.
Töökas kollektiiv oli seekord peaaegu täiskoosseisus kohal (pluss gruupid, muidugimõista) ja see tekitas totaalse ühtsustunde, mistõttu me lõpetasime Olav Ehala laulude saatel ringis kepsutades ... teadagi kus.
R. fantaseeris mustal diivanil istudes Newcastle'ist ja kollektiivi tulevasest kommuunielust ja see pani mul südame kõvasti põksuma. Kõige muu hulgas pidin TJ-lt küsima ühe eluliselt olulise küsimuse.
"Ei! Mitte sendi eestki," vastas ta ja see tekitas mus veelgi pidurdamatu tantsutuju.
Küsimus oli muutunud eriti põletavaks sellepärast, et K. oli just teinud ettepaneku kollektiivis ühtsustunde suurendamiseks grupiseksi harrastada.
Mõtlesin järele ja ei saanud aru, miks see idee siiski nii intrigeeriv tundus. Ühtsustunde ja tugeva seljataguse koha pealt ma tõepoolest ei kahelnud - seda see akt kahtlemata tekitaks, kuigi muidu tundus seks nende meestega pigem naljakas kui erutav. Andekale K.-le meeldivad minu mäletamist mööda päris kindlasti poiskad ja S. & co on viimasel ajal juba nii palju vett soganud, et eks sealt samalaadseid üllatusi kindlasti tule.
Hmmm, nojah, aga kas grupika puhul ei ole siiski ohtu, et keegi tunneb ennast tõrjutuna või et keegi lihtsalt kepitakse sodiks? Või mis saab siis, kui see situatsioon ei hakkagi erutav tunduma?
Needsamad kahtlused on ka kõnekad, nad näitavad, et tegelikult ma tõepoolest ei usalda kõiki inimesi võrdselt.
Ühtpidi on loomastumine ja vennastumine tore, teistpidi võib see olla traumaatiline, kas te ei arva? Aga ma kardan, et ma'i saa siiski uudishimust võitu.
Kollektiiv muidugi muutub kindlasti. Kollektiivi terviseks!