Kolisin täna ära. Tuba tundub ikkagi väga väike ja kitsas. Aga ma pean ennast üldiselt maailma parimaks kohanejaks ja ma keeldun antud hetkel selle üle virisemast. Ja selle koleda kapi värvin ma üle.
Sisse kolides on mul alati selline valus tunne ja hirm, et äkki ma ei kohanegi kunagi, aga see läheb ajapikku mööda. Ja välja kolida on valus ja kahju isegi kohtadest, kus ma olen elanud ainult kuu aega. Nagu L.-i ja B. juures, mis on üldse vist kõige ilusam ja kodusem koht, kus ma kunagi elanud olen. Kindlasti.
Mul on praegu millegipärast kuidagi eriliselt raske. Tahaks, et keegi tuleks ja võtaks mu riided kotist välja ja paneks need korralikult kappi või sahtlisse. Keegi võiks tulla ja teha mulle võileiba, muidu ma ei söögi jälle midagi. Tegelikult võiks keegi mulle võileiva lausa suhu toppida, siis ma võtaks ennast kokku ja neelaks selle alla.