Kell saab varsti juba kümme. Hommikul.

Noh, nüüd on kõik läbi ja ma võin jälle magama minna. Kujutage ette, et ma olen jõudnud öösiti rügamise kõrvalt veel koorilaagris ka ära käia ja pühapäeval esineda. Tubli, ah?

Minu meelest on laulda nii tore, aga oksendamaajavates kogustes absurdeid hiromantlikke tekste tõlkida mulle küll ei meeldi. Eriti siis, kui selleks veel nii vähe aega on.

Mul on lausa masohhistlikult hea meel selle õppetunni üle. Nüüd ma vähemalt siis tean jälle üht asja, mida ma teha või kuidas ma teha ei taha. Eile õhtul näis mulle küll juba peaaegu, et see on viimaste aastate suurim kriis... :)

Ah... ma ei jõua hästi trükkida enam...

Mis eilsesse kontserdisse puutub, siis see on vist küll kõigi aastate jubedaim, kus ma laulnud olen. Nii palju kalu... Ja rabedust. Ma arvan, et oligi tore, et meil ainult viis kuulajat oli - ülejäänud olid ettenägelikult kartulivagude vahele küürutama läinud.

Mulle tundub, et mu taju on muutunud - kõik on kuidagi ringjas ja lineaarne - öö ja päev, ma mõtlen (oi, ei, tegelikult ma vist hetkel ei suuda enam mõelda, vabandust!), mitte selline edasi-tagasi must ja valge nagu varem oli. Ja kehas on selline täiesti tundmatu tunne - nagu nõrkus ja rahu ühekorraga, nii jõuetu on olla - nagu kõik hakkaks hääbuma -, et ma panen oma keha sellepärast tähele. Huvitav, kas siis, kui surm tuleb, on samasugune tunne?