Iseenesestmõistetavatest asjadest. Ka väga lühidalt.

Suhete plaanis olen jõudnud äratundmisele, et mul pole enam mitte midagi oodata. Kõik on juba olnud. Kõik on isegi väga ideaalilähedane olnud. Kas midagi veel paremat on üldse võimalik kogeda?
Kuigi noh, võib ju olla, et on, äkki ma olen lihtsalt inimeste suhtes liiga vähenõudlik ja fantaasiavaene? Või ei kujuta ette kooslust, kus liblikad kestaksid kauem kui kolm aastat, kus rutiin ei tapaks kõike ilusat ära, kus haldjas ei muutuks mossis õnnetusehunnikuks ja prints autoritaarseks kasvatajaks.
Tegelikult ei ole ju inimene, kellega koos olla, üldse nii oluline - ükski teine inimene ei ole lahendus su enda probleemidele, kogu saast lihtsalt jätkub - suhted ja skeemid on samad, muster kordub lõputult - kuni sa ühel heal päeval, võibolla!, leiad võtme. Ma ei teagi... vahest lõikad sa varbaküüned lühemaks või midagi (jah, just), igatahes olen ma aru saanud, et mingi absurdselt lihtne asi peab see olema.
Ainult liblikaid ma igatsen ikka taga. Lõputult. Liblikate pärast võibolla tasub siiski elada, ah?
Teie rott kellukesega.