Hajameelse koormaeesli elu

Kodust tulles ei suuda ma sageli otsustada, mida kaasa võtta ja mis maha jätta. Mul on alati pikk lohisev nimekiri asjadest, mida võiks vaja minna. Näiteks kardinad ja pikendusjuhe, riidepuud, talvemantel, kindad, villased sokid ja plaadid. Ja nii edasi.
Seekord otsustasin jalgratta ikka ka võtta. Ratas tundub viimasel ajal lihtsalt hädavajalik, selleks et õigeks ajaks loengusse jõuda. Pealegi meeldib mulle kangesti see sõltumatuse tunne - rattaga võib põhimõtteliselt ükskõik kui kaugele vändata.
Õmmelda (kardinad olid nimekirjas, mäletate?) ma nädalavahetusel ei jõudnud. Mitte midagi õigupoolest ei jõudnud, ja tänasest kooriproovist pidin ka puuduma...
Isa kallistada-musistada ei jõudnud - tseremoniaalitsemine võtab meil alati nii kaua aega - nutmine ja hingevärinad, teate küll - , et ma kartsin bussist lõplikult maha jääda. Püüdsin kangesti, aga pakkimisega ja bussiletormamisega läks nagu alati kohutavalt kiireks. Viimasel hetkel toppisin need õnnetud riidepuud kärmelt kuidagi cd-plaatide vahele tekstiilkotti (issand, kui T.vanE. oleks seda näinud!), mis jäi kogu aeg ratta kodarate vahele kinni, kui ma elu eest väntasin, et viie minutiga bussijaama jõuda. Teel kukkusid neljast riidepuust kaks üksteise järel maha - inimesed karjusid halloo, kuulge! järgi, aga ma teadsin, et kui ma seisma jään, ei saa ma pärast oma hiigelseljakoti ja kahe pisema pakikesega üldse liikuma ja pealegi oli oht, et buss sõidab ilma minuta minema.
Bussijuht oli ukse juba mugavasti kinni tõmmanud ja valmistus rooli keerama, kui ma ähkides vitriinile koputasin. Vaatas mind sedasi no-misasja-te-VEEL-tahate-pilguga, aga tegi ukse ikka kenasti lahti. Hakkas nina kirtsutama ja pirtsutama, kui ratast nägi (aga seda nad teevad alati mu meelest) ja noomis mind hilinemise pärast nagu viienda a klassi õpilast. Mul jäid piinlikust naeratusest, nukrast naeratusest ja vabandavast naeratusest lõualuud päris krampi kohe. Rahakotti ei leidnud kuidagi üles - see oli musta müstilise juhtme, pikendusjuhtme ja hiire vooliku vahele täitsa ära kadunud ja ei tahtnud välja tulla. Voolikud roomasid juba bussi põrandal, mu tutimüts oli maha kukkunud ja bussijuht vaatas mind juba pingsalt, endal tippimise nägu ees. Mina (julmur!) toppisin juhtmeid ja voolikuid rabinal kotti tagasi ja nägin õnneks ühte tuttavat, mistõttu, ma'i teagi nüüd, kas meelga või kogemata, aga bussijuht jäi tipist ilma.
Tuttav L. kamandas mind kohe enda kõrvale esimesse pinki istuma. See meenutas mulle aega, mil ma ikka ja alati ainult seal istusin ja mil bussisõidu sünonüüm oli oksendamine. Tavaliselt ma oksendasin näiteks lastekaitsepäeval teel Riiga ikka kena kolm-neli korda, tädid ja onud käskisid siis, kes kuidas, sügavalt bensiiniõhku sisse hingata või aknast välja vaadata, aga mu meelest pole erilist vahet, mida oksendades parajasti teha. Kõigepealt oli bensiinihais, siis läks süda pahaks, oli raske rääkida ja hingata, siis tuli sülg suhu, seejärel ma kannatasin nii kaua kui suutsin ja lõpuks tuli kõik suust välja. Kõige parem oli oksendada tagasiteel, siis oli mul enamasti mingi preemia näpus - Riia loomaaiast ja lõbustuspargist tulles oli mul alati kas kollase või punase või roosa kiviga loteriil võidetud plekist sõrmus, mis oli üldiselt maailma kõige lahedam asi ja vääriline tasu kogu selle piina eest.
Nojah, toppisin jope pagasiriiulile, peaaegu oleksin L.-i vanaema juurest pärit lilled ära lömastanud, aga noh - vedas. Märkasin, et suure kiiruga olin unustanud teksapükste rihma kinni panna, see punane peenike lipendas siis sedasi, et kole piinlik hakkas. Juuksed olid mütsi all omandanud mingi seapesalaadse soengu ja kampsunis oli auk ning üldse nägin vist väga veider välja - tundus, et inimesed igatahes vaatasid kuidagi viltuse pilguga.
L. oli muidugi täielik jumala õnnistus - ta on nimelt FIE ja tõlgib ja kohe palju palju kergemaks läks, kui ta ütles, et üliõpilasena pole sellel fiietamisel mitte mingit mõtet, kui just ennast ogaraks ei taha töötada. Veider oli ainult see, et A. üritas mulle täna oma töö juures seletada seda tulu- ja sotsiaalmaksu värki ja kõik, arvutas minuga koos paberil näitlikult kõik ette ja taha ära, tegi hästi püüdlikku nägu, aga mina lihtsalt ei suutnud... Mind ajavad sõuksed asjad alati kõigepealt naerma. Mina mõtlesin otsustusvõimetu ja -oimetuna kõikse aeg - Quel horreur! - saatke palun üks õige inimene, kes oleks ise niisuguse supi sees ja kes ütleks täpselt, kas on mõtet või ei ole. Läks pool tundi mööda ja... voila! seal oksendamispingil ta istuski!

Terve Tartu-Pärnu maantee, kaks ja pool tundi ühtejärge juurdlesin selle üle, mida ma nendest bussiletormamistest seitsme aasta jooksul õppinud olen ja leidsin, et tõesti, kena küll - mitte midagi. Ainuke muutus on see, et varasem seljakotijooks on asendunud rattasõiduga, kompse on mul ikka täpselt sama palju, nii ahhetamapanevalt palju, et kõik empaatilised barettidega tädid mind nähes ohkavad.

Ma'i tea, kas ma tahan selline hajameelne hilineja ja õnnetusemagnetist tüdruk olla tegelikult. Põhimõtteliselt on ju alati nii, et kõik klaasid lähevad ümber, kõik uksed sulguvad valel ajal ja kõik tänavapostid on vahetult enne minu möödumist keset teed paigaldatud. Ja juba aastaid. Järgmine kord peaks proovima ikka kuidagi paremini, korralikumalt ja õigel ajal. Kõiges.
Ma'i pea vist mainima, kuidas ma pühapäeval koera lähima bensiinijaama (nagu Soosaar ise seda kohta kutsub) ukse taha unustasin. Mõtted olid nii mujal lihtsalt. Aia tänava nurgal tuli õnneks meelde - vaene loom, ta pidi vist küll omaette juurdlema, kas ma olen pime, nõme või mõlemad korraga.