Eile oli meil kooriga täiesti KO-HU-TAV esinemine. Ma'i tahagi sellest rääkida. Õnneks jooksin pärast otse ülikooli kammerkoori kontserdile ja seal läks tuju paremaks. Juba need paar akordi selles Ester Mägi tsüklis - teate küll: armastus on PÄRL ja JA IKKA kannatab keegi, kannatab kusagil... - tekitavad alati väga hea tunde, isegi siis, kui ma neid sageli ka palju paremas esituses olen kuulnud. Kirikus meelitasid L. ja R. mind edasi järgmisele kontserdile. Mõtlesin tükk aega, kas ikka peaks, kartsin natuke et... aga läksin millegipärast ikkagi. Parim asi, mis ma seal nägin, oli mu meelest pisike must julla Ivari ja Karla ja selle kolmanda mehe kõrvas - juhe roomas mööda kaela särgikaelusest sisse. Oi seda kahjurõõmu küll, aga tõesti, minu egole mõjus see küll nagu viinakokteil!

[Nii. Nüüd on siin terve pikk tükk teksti, mille tsensuur välja on lõiganud. :)]

Tuleb täheldada, et kodanik K. on viimasel ajal mu saatuse pärast muretsema hakanud - nagu helendav laternapost seisab ta õhtuti seal, kus ma istun ja saadab mõnikord hommikuti segaste manitsevate lauluridadega meile. Pühapäeval võttis ta mu kõrval istunud noormehel poole vestluse pealt natist kinni ja hakkas temaga millegipärast kaklema, järgmisel hommikul seisis mu postkastis: "He is not the man for you, he is the wrong guy". Nii et te võite arvata, et mul hakkas eile õhtul teda nähes päris kõhe kohe, mõtlesin paaniliselt, mida kriisiolukorras teha annaks - mitte midagi mõistlikku ei tulnud pähe - , ent õnneks andis kodanik K. mulle kõigest kerge laubamusi ja läks mööda. Ma arvan, armas bloogikiibitseja, et see oli heakskiidu märk.

Üldiselt oli eile selline vaikne õhtu. Oli vist sjuke vaikne ja armas film. :) Imestasin, et samas kohas võib niimoodi ka istuda.

[Lõpulõik tsenseeritud. Lugege teinekord paberi pealt!]