Eile õhtul oli paar elavat hetke isegi. Aga need olid kõik peale koori. Kooris on meil IKKA see Kreegi Missa sirised... - aegluubis! Sest nüüd me ei saa seda kohe üldse käima - meil on seal terve trobikond uusi nägusid, kes ei tea sest ööd ega mütsi. Peale selle on neist neljale eesti keel võõrkeel, nii et nende käest on üsna võimatu kiiremat tempot nõuda. Noh olgu, aga kõige masendavamad on mu meelest ikka need samad meeste soolod selle loo keskel, ausalt öeldes ei usu ma üldse, et need KUNAGIGI puhtaks lähevad. Vahel tundub mulle nende nägusid vaadates, et nad ei saagi ju intoneerida, kui neil ükski lihas näos ei liigu. Õudne!
Aga pärast koori üllatusin päris mitu korda. Ma ei saa sest siia muud kirjutada, kui et see K. on väga andekas poiss. Kummardused talle.
Enne magamaminekut olin endaga rahul ja sõin suppi ning külmkapist leitud pseudovaniljejäätist ohtra vaarikatoormoosiga. Moos oli mõeldud pseudovaniljemaitse kamufleerimisks ja täitis oma ülesannet suurepäraselt. Armas bloogikiibitseja, teil võiks minu pärast siiski hea meel olla.