Pühabane päev kulges poolenisti msn-is. Portoalegrense ja M. olid nimelt kohal ja väga jutukad. M.-iga pole ma juba nii pikka aega suhelnud ja igatsus näis täiesti põletav. Ta on nüüd kooli ära lõpetanud, Manhattanile kolinud ja tubli.

Irvitasime muudkui. M. - kes on üks mu kõige arglikumaid ja ühtlasi kõige lähedasemaid sõpru - ütles, et ta on viimasel ajal ka meest püüdnud mängida. Aga et ei tule välja. (Nojah, kui ma tean üht inimest, kes on 100 protsenti naine, siis on see M.!) Irvitasime veel rohkem ja lubasime mõlemad mitte kunagi enam nii teha.

Ja armas bloogikiibitseja, arvake ära, kelle õunakoogi põhi kõrbes eile täiesti mustaks? Viimasel ajal näib, et ma ei oska enam süüa teha. Gaasipliit on küll tore asi, aga see kokkab kõike poole kiiremini. Ja praeahi küpsetab meil, nagu eile selgus, ainult altpoolt. Mitte et nad mulle seda poleks öelnud, aga ma arvasin millegipärast naiivselt, et minu kook ei saa ju ometi kõrbema minna. Mõtlesin, et sel aastal peab vist jälle ainult külmkapikookidele spetsialiseeruma ja sõin üksi kurvalt pool pealmisest kihist ära. Fariinsuhkru ja pähkli-õunasegu.

Ja otsereportaaž biogeo arvutiklassist - uksest tormab sisse värskelt Iirimaalt naasnud triibulises särgis M. Vaene, mu möödunudaastane lemmikmees, ehmatab mind selja tagant, kaebab, et peab juuksurisse halle juukseid värvima minema, ja tormab jälle välja tagasi. Naljakas jah, et siuke väike nõks teeb kohe automaatselt tuju heaks.

Aga. Lõpuks ometi olen ma leidnud inimese, kellel on jalgrattapump!

Kindad - huvitav jah, et kõige kaduvamate asjade nimekirja eesotsas on mul alati kõrvarõngad ja kindad - olen küll juba jälle ära kaotanud. Selsamal päeval, kui ma avastasin, et kumm on tühi.

Kell on 16:50, nüüd maanteeinfot

Ma olen ammu tahtnud mainida, et mu nädalavahetusi lõbustab nüüd R., kelle rõõmsalt reibas hääl viimasel ajal raadiost kostma on hakanud. R. mängib ettenähtud nõmedate pleilistide vahele julgelt napakat muusikat. Eile kuulsin näiteks üht Amanda Leari lugu, mis on meil kollektiivis juba nagu siseringinali ja eelmisel nädalavahetusel mängis ta Fixi 'Grammofoni'. Ja üldiselt ma'i teagi, miks see nii on, aga tema häälega lausutult ei kõla isegi selline lause nagu "Müüa viiese seeria BMW valuvelg koos kummiga," nii okseleajavalt nagu nad tavaliselt minu jaoks kõlavad, need sellised kuulutused ja muu raadiosaast. Ja olgem ausad, "Kell on 16:50, nüüd maanteeinfot" näib niimoodi peaaegu et julgustav ja armas. Tõenäoliselt sellepärast, et ma tean, et ta ei mõtle seda tõsiselt, et ta lihtsalt teeb puldi taga tööd ja irvitab omaette. Ja sellepärast olid S. ja co mu meelest pisut ülekohtused, kui nad teda mingi kogemata eetrisselastud Dagö loo pärast nöökisid.

Palju õnne!

Eile oli siis käesoleva aasta esimene ametlik kohting. Päris naljakas! Aga mu meelest täiesti kordaläinud. Ainuke probleem on selles, et see mees ei ole eestlane. Täitsa nõme kohe. Ma hakkan juba arvama, et mul on mingi silmaga nähtav füüsiline või selgelttajutav vaimne puue, mis ei lase eesti meestel mu vastu huvi tunda. Vale temperament äkki?
Mängisime piljardit. Mitte et mulle meeldiks seal rohelise laua kohal tagumik uppis küürutada, ent see oli lihtsalt sel hetkel ainuke vaba laud ja pealegi tuli idee J.-ilt.
Aga mina võitsin! Otsustasin, et järgmine kord võtan lihtsalt reha või harja või mõne muu pika pulga kõrtsu kaasa - ma arvan nimelt, et see on odavam ja töötab täpselt sama hästi. No võibolla mitte piljardi puhul, aga muus mõttes, hehe.
Veider oli see, et nagu eiteakust ilmus välja K., keda ma pole vähemalt kaks aastat kohanud ja nägin viimati täpselt sealsamas piljardilaua ääres. Tõenäoliselt arvab ta nüüd, et mul ongi seal igal õhtul võrgud väljas.
Ja muidugi oli seegi kord vajalikul hetkel platsis kodanik K.-Laternapost, kellel oli mingi salapärane hiiglaslik agregaat põues ja keda ootab lähitulevikus mõneks ajaks ees kerge handikapeerumine.
J. kurtis, et eestlased on nõmedalt kinnised ja et nendega on väga raske sõbraks saada. Vana tuttav jutt muidugi. Aga mis teha! Mina sain J.-iga ka T. van E. erwtensoepi-taldriku kõrval tuttavaks.
Praegu näib, et see poiss ei ole üldse nii igav ja noor nagu mulle varem on tundunud. Vanus on ikka väga suhteline asi. Aastanumbrid seda igatahes ei näita. Ja noh - palju õnne!

Kollase liblika kodu

Hommikul Pärnust kaasahaaratud märkmepaberiplokile midagi mõttetut kritseldades avastasin, et see polegi tühi. Keegi oli sinna mu armsa ema käekirjaga kirjutanud Koduse sibulasupi retsepti ja muuhulgas ka järgmise lause: "Õpi minevikust!".
Mul hakkas seda lugedes nii hea. Tundub, et mind pole ikka päris omapäi jäetud.
Järelevaatajad pole küll ammu ühendust võtnud. Silvat nägin viimati oma lõpuaktusel... Vaike-tädile pole ma ise ikka veel tagasi helistanud. Ja sinna suure kuuse alla, kollase liblika koju peaks vist korra jälle rehitsema minema. Või ma'i teagi - äkki peaks selle asemel hoopis mere äärde minema? Naiste plaažile. Paremale poole teed. Punase pingi äärde. Sinna mu väike roheline plastmassreha kunagi kaotsi läks.

Virvarr-reportaaž

E. teisel soolaleivapeol oli terve maja mu meelest võõrast rahvast täis - mingeid ajakirjanikke ja sotsiolooge ja muid tegelasi. Päris põnev oli neid vaadata. M. oli alguses ainuke tuttav nägu. Ja muidugi olid nad kõik nii noored - alles teisel kursusel. Panin tähele, kuidas M. täiesti valutult nendelesamadele teisekursuse tüdrukutele ennast kenasti "kolmanda kursuse" geograafina tutvustas. Tahtsin juba suu lahti teha, et kõvasti ja õelalt naerma pahvatada, aga mõtlesin, et nimodi pole ilus teise inimese lootusi ära nullida. Ja pealegi, minu meelest on see hea nipp, ma kavatsen seda ka edaspidi kasutama hakata - jäängi tutvustustes teisele kursusele. Või ei - sügiseti võiksin olla ikka kolmandal, ja kevaditi teisel. Kevadisele teisele ülikooliaastale on mul ka palju ilusaid mälestusi jäänud. Ja kui nüüd päris aus olla, siis nahk on mul ka viimase kahe kuu jooksul täpipealt sama õudseks ja vistrikuliseks muutunud kui tollal, nii et võibolla petab täitsa ära.
Üks tore tüdruk oli seal ka. Poole vestluse pealt jagasin ära, et see on muuhulgas inimene, kes mulle isiklikult meilis ja korterikaaslast otsis ja mina tobu olin just siis juba midagi leidnud ja ütlesin ära. Ja oleks ma teadnud, et se'n SEE tüdruk, ma oleks kohe tormanud. Selle tüdrukuga tutvusin ma suvel. Tal olid siis täpselt samasugused sandaalid nagu mul. Tema nime (M.) ma muidugi ei mäletanud, aga noh, tema jälle arvas, et minu nimi on S., heheee!
Kui E. jälle seda fotokateemat puudutas (et patareid lähevad raisku ja nii edasi... :), siis ma tahtsin juba suu avada ja JAA, öelda, aga nõiduslik lopsakas mustapäine neiu haaras E. enda haardesse ja ma jäin sinna põrandale üksi lolli näo (ja selle napaka sotsioloogiga) istuma.
Oi, ja A. rusikakõdirünnakute eest koridori põgenedes leidsin sealt inimese (L.), kes tahab muga Portugaalias ringi hääletada ja kes lubas kohe homme odavad iisidžeti piletid ära broneerida. Kas pole tore?

Öösel koju vantsides tuli mulle meelde, et T.van E.-l on juba tervelt tund aega sünnipäev. Seisin parajasti suurlinnasillal ja vajutasin nupule. T. võttis toru ja ta häälest oli kuulda, et tal oli hea meel. Pealegi selgus, et ta oli isegi oma emale valulise teema kohta öelnud, "that we might be thinking about it", mis on ju täitsa julge ja kena temast. Kellele neid infarkte vaja on, eksole!
Niisiis, täna on esimene öö üle hulga aja, kus ma magasin täiesti oivaliselt ja kena üksteist tundi ühtejärge. Ainult jalad kiskusid hommikupoole krampi - m'arvan, se'n sellest, et mu jalad on seal, kus tegelikult peaks olema pea.

Täna oli päris ilus õhtu. (Ainult Lecomte'i filmi pidin ohverdama proovile). Aga ikkagi on hea tunne, kui oled midagi kasulikku ka teinud. Ja kui kokku kõlab. Üldiselt teeb lähitulevik mind pisut närviliseks, aga ma arvan, et ainus asi, mida ma teha saan, on anda endast parim.
Mu meelest natuke lootust ikka veel on.

PUKi raamatukogu ukse taga oli täna üks naljakas ülisotsiaalne vanem meesterahvas, kes pidas terve pika prantsuskeelse monoloogi eestikeelse sõna 'koolitus' tähenduse üle, sellise daame lõbustava näoga. Tahtsin samuti sõna sekka öelda, aga ta muudkui vuristas edasi.
Kui ma õigesti tähele panin, oli ta ka presbyte. Ma alati vaatan selliseid inimesi huviga - otsin justkui sarnaseid jooni või uurin, kas neil on ka kõik emotsioonid justkui vitriini välja pandud. Vahel tõesti tundub, et on.
Enda puhul ma kardan alati, et kõik paistab välja. Sellepärast mulle ei meeldi inimestele mõnikord otsa vaadata. Samal põhjusel olen ma püüdnud endas ka teadlikult maffiamänguoskust arendada - muidu võib lihtsalt haiget saada.

Elagu Marcos ja Joao!

Oi te'i kujuta ette, mis tunne on, kui peale kuude viisi kestnud vaikust on jälle võimalus kuulata oma lemmikmuusikat. Siis kui ise tahad. See paneb mind ikka täitsa tantsima kohe. Ma võin nüüd naabrite juurest kostva power hiti ära blokkida.

Hajameelse koormaeesli elu

Kodust tulles ei suuda ma sageli otsustada, mida kaasa võtta ja mis maha jätta. Mul on alati pikk lohisev nimekiri asjadest, mida võiks vaja minna. Näiteks kardinad ja pikendusjuhe, riidepuud, talvemantel, kindad, villased sokid ja plaadid. Ja nii edasi.
Seekord otsustasin jalgratta ikka ka võtta. Ratas tundub viimasel ajal lihtsalt hädavajalik, selleks et õigeks ajaks loengusse jõuda. Pealegi meeldib mulle kangesti see sõltumatuse tunne - rattaga võib põhimõtteliselt ükskõik kui kaugele vändata.
Õmmelda (kardinad olid nimekirjas, mäletate?) ma nädalavahetusel ei jõudnud. Mitte midagi õigupoolest ei jõudnud, ja tänasest kooriproovist pidin ka puuduma...
Isa kallistada-musistada ei jõudnud - tseremoniaalitsemine võtab meil alati nii kaua aega - nutmine ja hingevärinad, teate küll - , et ma kartsin bussist lõplikult maha jääda. Püüdsin kangesti, aga pakkimisega ja bussiletormamisega läks nagu alati kohutavalt kiireks. Viimasel hetkel toppisin need õnnetud riidepuud kärmelt kuidagi cd-plaatide vahele tekstiilkotti (issand, kui T.vanE. oleks seda näinud!), mis jäi kogu aeg ratta kodarate vahele kinni, kui ma elu eest väntasin, et viie minutiga bussijaama jõuda. Teel kukkusid neljast riidepuust kaks üksteise järel maha - inimesed karjusid halloo, kuulge! järgi, aga ma teadsin, et kui ma seisma jään, ei saa ma pärast oma hiigelseljakoti ja kahe pisema pakikesega üldse liikuma ja pealegi oli oht, et buss sõidab ilma minuta minema.
Bussijuht oli ukse juba mugavasti kinni tõmmanud ja valmistus rooli keerama, kui ma ähkides vitriinile koputasin. Vaatas mind sedasi no-misasja-te-VEEL-tahate-pilguga, aga tegi ukse ikka kenasti lahti. Hakkas nina kirtsutama ja pirtsutama, kui ratast nägi (aga seda nad teevad alati mu meelest) ja noomis mind hilinemise pärast nagu viienda a klassi õpilast. Mul jäid piinlikust naeratusest, nukrast naeratusest ja vabandavast naeratusest lõualuud päris krampi kohe. Rahakotti ei leidnud kuidagi üles - see oli musta müstilise juhtme, pikendusjuhtme ja hiire vooliku vahele täitsa ära kadunud ja ei tahtnud välja tulla. Voolikud roomasid juba bussi põrandal, mu tutimüts oli maha kukkunud ja bussijuht vaatas mind juba pingsalt, endal tippimise nägu ees. Mina (julmur!) toppisin juhtmeid ja voolikuid rabinal kotti tagasi ja nägin õnneks ühte tuttavat, mistõttu, ma'i teagi nüüd, kas meelga või kogemata, aga bussijuht jäi tipist ilma.
Tuttav L. kamandas mind kohe enda kõrvale esimesse pinki istuma. See meenutas mulle aega, mil ma ikka ja alati ainult seal istusin ja mil bussisõidu sünonüüm oli oksendamine. Tavaliselt ma oksendasin näiteks lastekaitsepäeval teel Riiga ikka kena kolm-neli korda, tädid ja onud käskisid siis, kes kuidas, sügavalt bensiiniõhku sisse hingata või aknast välja vaadata, aga mu meelest pole erilist vahet, mida oksendades parajasti teha. Kõigepealt oli bensiinihais, siis läks süda pahaks, oli raske rääkida ja hingata, siis tuli sülg suhu, seejärel ma kannatasin nii kaua kui suutsin ja lõpuks tuli kõik suust välja. Kõige parem oli oksendada tagasiteel, siis oli mul enamasti mingi preemia näpus - Riia loomaaiast ja lõbustuspargist tulles oli mul alati kas kollase või punase või roosa kiviga loteriil võidetud plekist sõrmus, mis oli üldiselt maailma kõige lahedam asi ja vääriline tasu kogu selle piina eest.
Nojah, toppisin jope pagasiriiulile, peaaegu oleksin L.-i vanaema juurest pärit lilled ära lömastanud, aga noh - vedas. Märkasin, et suure kiiruga olin unustanud teksapükste rihma kinni panna, see punane peenike lipendas siis sedasi, et kole piinlik hakkas. Juuksed olid mütsi all omandanud mingi seapesalaadse soengu ja kampsunis oli auk ning üldse nägin vist väga veider välja - tundus, et inimesed igatahes vaatasid kuidagi viltuse pilguga.
L. oli muidugi täielik jumala õnnistus - ta on nimelt FIE ja tõlgib ja kohe palju palju kergemaks läks, kui ta ütles, et üliõpilasena pole sellel fiietamisel mitte mingit mõtet, kui just ennast ogaraks ei taha töötada. Veider oli ainult see, et A. üritas mulle täna oma töö juures seletada seda tulu- ja sotsiaalmaksu värki ja kõik, arvutas minuga koos paberil näitlikult kõik ette ja taha ära, tegi hästi püüdlikku nägu, aga mina lihtsalt ei suutnud... Mind ajavad sõuksed asjad alati kõigepealt naerma. Mina mõtlesin otsustusvõimetu ja -oimetuna kõikse aeg - Quel horreur! - saatke palun üks õige inimene, kes oleks ise niisuguse supi sees ja kes ütleks täpselt, kas on mõtet või ei ole. Läks pool tundi mööda ja... voila! seal oksendamispingil ta istuski!

Terve Tartu-Pärnu maantee, kaks ja pool tundi ühtejärge juurdlesin selle üle, mida ma nendest bussiletormamistest seitsme aasta jooksul õppinud olen ja leidsin, et tõesti, kena küll - mitte midagi. Ainuke muutus on see, et varasem seljakotijooks on asendunud rattasõiduga, kompse on mul ikka täpselt sama palju, nii ahhetamapanevalt palju, et kõik empaatilised barettidega tädid mind nähes ohkavad.

Ma'i tea, kas ma tahan selline hajameelne hilineja ja õnnetusemagnetist tüdruk olla tegelikult. Põhimõtteliselt on ju alati nii, et kõik klaasid lähevad ümber, kõik uksed sulguvad valel ajal ja kõik tänavapostid on vahetult enne minu möödumist keset teed paigaldatud. Ja juba aastaid. Järgmine kord peaks proovima ikka kuidagi paremini, korralikumalt ja õigel ajal. Kõiges.
Ma'i pea vist mainima, kuidas ma pühapäeval koera lähima bensiinijaama (nagu Soosaar ise seda kohta kutsub) ukse taha unustasin. Mõtted olid nii mujal lihtsalt. Aia tänava nurgal tuli õnneks meelde - vaene loom, ta pidi vist küll omaette juurdlema, kas ma olen pime, nõme või mõlemad korraga.

Veetorni saunast ja reisiplaanidest

Ringi rahvas on Laadoga äärest tagasi. Eile käisime Veetorni saunas.

Kõik kordub.

Ainult niipalju tark olin, et seekord paljajalu tantsima ei tormanud. Liiga hästi on veel meeles, kuidas ma tookord jalgsi Maarjamõisa traumapunkti luukasin. Algul oli kole valus, nii valus, et ma polnud üldse kindel, kas ma need kakssada meetrit kodunigi vastu pean. Mõtlesin, et hommikul jõuab ju kah samahästi arsti juurde. Venitasin ennast siis neljandale korrusele üles - köögis istusid parajasti kaks ehmunud nägudega inimest, porgandpaljalt kusjuures - ja tormasin kähku jälle alla tagasi, mõtlesin, mille kuradi pärast ma üldse pidin sinna minema. Ja otsustasin, et ega kella kolme ajal öösel pole ju nagunii midagi targemat teha, kui jalutada. Ilm oli ka ilus ja... taksoga oleks pealegi liiga kiiresti tagasi jõudnud.

Kui kliinik lõpuks paistma hakkas, siis ma juba mõttes kirusin ennast, sest jalg polnud üldse valus enam. Kujutasin ette, kuidas nad ütlevad, et olete jah, näe, jala natuke välja väänanud ja et pange aga kodus midagi külma peale. Tegelikult nad muidugi tegid pilti ja küsisid, kui kõrged kontsad mul tantsides jalas olid, et luu nimodi krõksti kahest kohast spiraalselt katki on läinud...

Mõtlevad olid eile jälle täiskoosseisus. R. on Iirimaalt tagasi - nägin teda päeval keset Vanemuise tänavat ja läksime aga kohe väiksebüdzeti söögikohta einestama. Pets tegi Veetornis ettepaneku mulle soolaleivale tulla. Imestasin, kuidas mulle endale küll pole pähe tulnud inimesi külla kutsuda ja näiteks õunakooki küpsetada või midagi. L. vist tahaks ka tulla, mulle tundus.

I. meelitas mind täiesti pööraste Hispaaniassehääletamise ideedega. Õudselt tahaks kusagile seiklema minna küll. K. on parajasti Prantsusmaal minu lemmiklinnas Lyonis, I. on minu lemmiklinnas Bruxelles'is, I. ja J. elavad endiselt üks minu lemmiklinnas Berliinis ja teine Liège'is. Saaks vist marsruudi kokku küll. Milline kiusatus! Ainult et loengus olen ma ikka kole-kole vähe käinud, et nüüd niisama lihtsalt paariks nädalaks uttu tõmmata.

Öelge ausalt, ma vist olen ikka tõeline pidur mõnikord? Nädalavahetusel ma ka Lätti matkale ei lähe, sest... ma'i teagi miks, vist oleks vaja korra Pärnus ära käia. Mõttetu põhjus muidugi...

Esmamuljete puhul on huvitav jälgida, kuidas kõik muutub, kui petlik kõik tegelikult on. Mulle tundub, et ma olen õige korraks saanud võimaluse vaadata kaardi tagumisele küljele juba enne kui... Ja seepärast on mul väga hea meel.

Eile oli meil kooriga täiesti KO-HU-TAV esinemine. Ma'i tahagi sellest rääkida. Õnneks jooksin pärast otse ülikooli kammerkoori kontserdile ja seal läks tuju paremaks. Juba need paar akordi selles Ester Mägi tsüklis - teate küll: armastus on PÄRL ja JA IKKA kannatab keegi, kannatab kusagil... - tekitavad alati väga hea tunde, isegi siis, kui ma neid sageli ka palju paremas esituses olen kuulnud. Kirikus meelitasid L. ja R. mind edasi järgmisele kontserdile. Mõtlesin tükk aega, kas ikka peaks, kartsin natuke et... aga läksin millegipärast ikkagi. Parim asi, mis ma seal nägin, oli mu meelest pisike must julla Ivari ja Karla ja selle kolmanda mehe kõrvas - juhe roomas mööda kaela särgikaelusest sisse. Oi seda kahjurõõmu küll, aga tõesti, minu egole mõjus see küll nagu viinakokteil!

[Nii. Nüüd on siin terve pikk tükk teksti, mille tsensuur välja on lõiganud. :)]

Tuleb täheldada, et kodanik K. on viimasel ajal mu saatuse pärast muretsema hakanud - nagu helendav laternapost seisab ta õhtuti seal, kus ma istun ja saadab mõnikord hommikuti segaste manitsevate lauluridadega meile. Pühapäeval võttis ta mu kõrval istunud noormehel poole vestluse pealt natist kinni ja hakkas temaga millegipärast kaklema, järgmisel hommikul seisis mu postkastis: "He is not the man for you, he is the wrong guy". Nii et te võite arvata, et mul hakkas eile õhtul teda nähes päris kõhe kohe, mõtlesin paaniliselt, mida kriisiolukorras teha annaks - mitte midagi mõistlikku ei tulnud pähe - , ent õnneks andis kodanik K. mulle kõigest kerge laubamusi ja läks mööda. Ma arvan, armas bloogikiibitseja, et see oli heakskiidu märk.

Üldiselt oli eile selline vaikne õhtu. Oli vist sjuke vaikne ja armas film. :) Imestasin, et samas kohas võib niimoodi ka istuda.

[Lõpulõik tsenseeritud. Lugege teinekord paberi pealt!]

Nüüd ma elan punase laternaga toas. Valge lillelise pesukausilaadse asjanduse hüppasin eile peaga koksti! katki. Kogemata muidugi. (Klassikaraadio kõllid on nii ilusad.) Joon ingveriteed sidruniga. Vaatan raamatuid laual ja ei suuda jälle otsustada.

Hakkan vaikselt mõistma, miks mulle paberpäeviku pidamine hetkel kuidagi meeldivam tundub.

Esiteks pole seal vaja nii kõvasti tsensuuri rakendada ja võib nimed kõik kenasti välja kirjutada. Aga see polegi peamine. Tegelikult pakub mulle täiesti haiget rahuldust jälgida tindijälje tekkimist paberile. See on täpselt samasugune tunne, kui visata pimikus paber ilmutisse, lugeda sekundeid: 1, 2, 3, 4 ... ja ... bingo! kujutis tekib! Äratundmine! Joovastus! Endorfiin! Sama tunne, mis säritamisel.

Ja mulle meeldib täiesti pööraselt iseenda käekiri (noh, naerge jah!) - see hakkab küll hetkel kohmakaks muutuma, sest kirjatehnika loenguid on mul viimasel ajal kuidagi vähemaks jäänud ja isiklikke kirju kipun ma ka järjest enam ainult internetis kribima.

Sellest on nii kahju. Kogu nõmedast arvutiseerumisest ja digifotondusest. Põhimõtteliselt on minu elus sellega juba kaks rõõmu vähem. Ma ei saa ennast väljendada ja see ahistab mind. (Eks proovige viia mõnele õppejõule tänapäeval midagi käsikirjas - eheheh, teid naerdakse otse uksest välja.) Nüüd olen ma sunnitud ennast klahvilevajutusega väljendama. Aga kujutis, mis tekib on kogu aeg ühesugune. Igav!

Mis teistesse bloogidesse puutub, siis minu meelest on neid kohati muidugi tore lugeda, aga enamik blogijaid kirjutab ikka nii koledas keeles, et mul läheb mõnikord lausa süda pahaks. Ma saan muidugi aru, et see ju ongi selline poolkirjalik toimetamata register, aga mul on ikka hirm, et see võib külge jääda, et äkki... no või mis äkki, mu meelest ma kirjutan ise juba sama jubedalt. Ausalt! Piinlik hakkab. Igatahes luban ma endale, et ma niisama kergekäeliselt enam mingit saasta ei loe.

Raamatute puhul on samamoodi. Tegelikult võiksin ma kohe ennast samahästi kui ära tappa ka, sest minu meelest on näiteks tõlkekirjandus ikka täiesti mõttetu kohe. Ma ei saa seda rahulikult lugeda, mul tekib mingi motoorne rahutus - tahtmine hariliku pliiatsiga kõik pudeded kohad üle käia. Mul hakkab ka peaaegu et füüsiliselt valus, kui keegi tõlgib 'vistaarti' kalakoogiks või 'natte sneeuw' märjaks lumeks. Või ma'i teagi kohe... Mida teie teeksite, armas bloogikiibitseja, kui te oleksite kirjutanud raamatu pealkirjaga 'La métaphysique des tubes' ja keegi tõlgiks selle 'Jumala lapsepõlveks'. Mina vist õnnest segane olla ei saaks...

Oi, aitab küll, mul on vist paha tuju täna...

Teie rahutu Helju Vals.

Otsustusvõimetus nr 1

Kuulge, kas FIE-d on tõesti siis millegi poolest paremad inimesed? Toredamad äkki, ah? Või on asi jälle rahas?

Täna jõe ääres oli posti küljes see valus siplev kilekott. Täiesti õudne - peksles jõuliselt vastu posti. Mu meelest oli see küll üks hiiglaslik loom - kahtlemata iga kalamehe unelm. Ma ei tea, miks see mind nii valusalt puudutas. Lämbumissurm võib ikka õudne olla.

Nii, ma hakkan nüüd vist kaineks saama. Igatahes grupiseksi idee muutub iga minutiga järjest vastuvõetamatumaks.
Avastasin et V. on mulle öösel kella kahe paiku saatnud sõnumi, mis tõestab, et meie elu tuksub samas või väga sarnases rütmis.
Lubasin endale, et kirjutan kõigile olulistele inimestele lähipäevil kirja. Ja helistan Vaike-tädile. Kahtlemata.

Läheb põnevaks

Eile käisin ühel väga lahedal sünnipäeval, mis läks sujuvalt üle kollaste ja siniste õhupallide vahel siiberdamiseks ja spordiks. R. üritas meile tõestada, et ta ei suuda kätel seistes seina najal kätekõverdust teha. Ei tea, kas veinist või millestki muust tal see tõepoolest ei õnnestunud. Selle eest suutsin mina jälle ühe oma lemmikkõrvarõnga ära kaotada - vist ka seal rohelise seina najal pea alaspidi rippudes.
Töökas kollektiiv oli seekord peaaegu täiskoosseisus kohal (pluss gruupid, muidugimõista) ja see tekitas totaalse ühtsustunde, mistõttu me lõpetasime Olav Ehala laulude saatel ringis kepsutades ... teadagi kus.
R. fantaseeris mustal diivanil istudes Newcastle'ist ja kollektiivi tulevasest kommuunielust ja see pani mul südame kõvasti põksuma. Kõige muu hulgas pidin TJ-lt küsima ühe eluliselt olulise küsimuse.
"Ei! Mitte sendi eestki," vastas ta ja see tekitas mus veelgi pidurdamatu tantsutuju.
Küsimus oli muutunud eriti põletavaks sellepärast, et K. oli just teinud ettepaneku kollektiivis ühtsustunde suurendamiseks grupiseksi harrastada.
Mõtlesin järele ja ei saanud aru, miks see idee siiski nii intrigeeriv tundus. Ühtsustunde ja tugeva seljataguse koha pealt ma tõepoolest ei kahelnud - seda see akt kahtlemata tekitaks, kuigi muidu tundus seks nende meestega pigem naljakas kui erutav. Andekale K.-le meeldivad minu mäletamist mööda päris kindlasti poiskad ja S. & co on viimasel ajal juba nii palju vett soganud, et eks sealt samalaadseid üllatusi kindlasti tule.
Hmmm, nojah, aga kas grupika puhul ei ole siiski ohtu, et keegi tunneb ennast tõrjutuna või et keegi lihtsalt kepitakse sodiks? Või mis saab siis, kui see situatsioon ei hakkagi erutav tunduma?
Needsamad kahtlused on ka kõnekad, nad näitavad, et tegelikult ma tõepoolest ei usalda kõiki inimesi võrdselt.
Ühtpidi on loomastumine ja vennastumine tore, teistpidi võib see olla traumaatiline, kas te ei arva? Aga ma kardan, et ma'i saa siiski uudishimust võitu.
Kollektiiv muidugi muutub kindlasti. Kollektiivi terviseks!

Iseenesestmõistetavatest asjadest. Ka väga lühidalt.

Suhete plaanis olen jõudnud äratundmisele, et mul pole enam mitte midagi oodata. Kõik on juba olnud. Kõik on isegi väga ideaalilähedane olnud. Kas midagi veel paremat on üldse võimalik kogeda?
Kuigi noh, võib ju olla, et on, äkki ma olen lihtsalt inimeste suhtes liiga vähenõudlik ja fantaasiavaene? Või ei kujuta ette kooslust, kus liblikad kestaksid kauem kui kolm aastat, kus rutiin ei tapaks kõike ilusat ära, kus haldjas ei muutuks mossis õnnetusehunnikuks ja prints autoritaarseks kasvatajaks.
Tegelikult ei ole ju inimene, kellega koos olla, üldse nii oluline - ükski teine inimene ei ole lahendus su enda probleemidele, kogu saast lihtsalt jätkub - suhted ja skeemid on samad, muster kordub lõputult - kuni sa ühel heal päeval, võibolla!, leiad võtme. Ma ei teagi... vahest lõikad sa varbaküüned lühemaks või midagi (jah, just), igatahes olen ma aru saanud, et mingi absurdselt lihtne asi peab see olema.
Ainult liblikaid ma igatsen ikka taga. Lõputult. Liblikate pärast võibolla tasub siiski elada, ah?
Teie rott kellukesega.

Prozakist. Lühidalt.

Üldiselt ma olen püüdnud siin bloogis deprimeeritud sissekandeid vältida, aga vahepeal lihtsalt ei suuda... Nõrganärvilistel bloogikiibitsejatel palun lahkesti lugemine katki jätta, sest emotsioonid kindlasti lenduvad!
Viimasel ajal ei suuda ma enam mõtet leida. Täiesti veider, ma tõesti püüan, aga ei õnnestu.
Kas kooli peab tingimata minema? Kas sööma peaks? Miks sööma peab? Magama pole mõtet minna, hommikul tuleb jälle ärgata, kas pole? Miks ma seal loengus käin? Mida ma sellega saavutada tahan? Ah, ei midagi? Siis ei pea ju jälle minema, onju? Miks ma tööd teen? Aa, et raha... õigus! Miks mul raha vaja on? Ei tea, ei olegi vist vaja. Sest siis, kui raha on, peab jälle uuesti üles ärkama ja sööma ja muid nõmedaid igapäevaseid asju tegema - magama, loengus käima, tööd tegema... ja ühesõnaga - milleks?
Sõprade ja muude inimeste suhtes olen ma ka ülekohtune. Mul on komme alati oodata, et keegi ühendust võtaks, ilma et ma ise ealeski nendega sidet peaksin, kirju kirjutaksin või kusagile kutsuksin. Lootusetu! Kui ma mingile üritusele minna tahan, siis ma lähen enamasti üksi. Sest mul on tunne, et teised kindlasti juba lähevad kellegagi koos. Ma olen vist arg ka - sageli tundub, et äkki neil ei ole mind vaja.
Ja noh, eks see rahvasteränne teeb ka ju oma töö. Kui nüüd kenasti kokku arvestada, siis mul on hetkel tõesti vähemalt viis kõige, tõesti kõige lähedasemat inimest kas New Yorgis, Iirimaa pärapõrgus, Porto Alegres, Amsterdamis või Kopenhaagenis. Kas lähedasi inimesi peaks siis tõesti veel rohkem olema või? Niimoodi varuks? Igaks juhuks? Kui lähedane sa inimestega üldse olla saad? Miks on vaja kellelegi ilmtingimata krae vahele pugeda? Olen ma veider või ebanormaalne või lihtsalt depressiivne isiksusetüüp? Eksole, skisoidsena oleks ju nii kena ja kerge oma urus põõnutada. Aga mina lihtsalt ei ole selline.
Kõige kummalisem on see, et näiliselt on mu elus ju kõik korras. Mul on kodu, mul on kool ja natuke tööd isegi, keegi lähedastest inimestest pole parajasti suremas ja vähemalt üks mees maailmas armastab mind. Oi teate, mul on ikka pööraselt vedanud. Ainult et miks seda nii selgelt tunda ei ole?
Viimasel ajal üritan ma kunstlikult tuju parandada - panen selga kollase seeliku ja jalga punased sukkpüksid. Nagu see aitaks. Tegelikult on see sama, kui kamm suhu toppida ja arvata, et see ongi naeratus.

Neljapäev

Päris üllatav pilt - teed silmad lahti, mõistad, et oled vahepeal suigatanud ja avastad, et kõik lamavad juba kõhuli ja tõstavad vasakut jalga lae poole.
Peale trenni on mul tegelikult alati selline tunne nagu ma oleks laksu all või hõljuks kuskil kõrgel-kõrgel - selline üleolek ja vaikne kerge rahulolu. Tõenäoliselt tuleb see hapnikust. Mulle vist üldse ei meeldi mingid vahepealsed seisundid, ideaalis võiks pidevalt olla kas täielik rahu või ekstaas. Kõik, mis sinna vahele mahub, on ajaraiskamine.
Jooksin elektrirongikiirusel Vanemuise mäest alla. Otse saali, plärtsti. Ja jõudsin parajasti hetkel, kui kaks ilueedist noormeest - milline võimas eelarvamus, kas pole? - publikuga elavalt vestlesid. Kui nad mängima hakkasid, siis see muidugi lahtus, sest nad olid ikka väga head. Tõeline duo, täielik sünkroonsus, nagu tantsus õigupoolest. Muusika kattus kohati ühel mu kunagisel kekkoolialgusaegsel lemmikkassetil olnuga (Tiit Paulus) - seda ma tavatsesin ikka pleieris hommikust õhtuni käiata. Ma ei tea, kas need on läbinisti head mälestused, millelt nüüd jälle tolm pühiti - pigem pidev lähedase inimese kaotamise hirm... Kummaline küll, aga muusika on ikka alati seotud mälestustega kohtadest ja inimestest.
Põhimõtteliselt meeldisid mulle 20. sajandi lood (ja eriti see Strindberg) kõige rohkem. (Nagu see oleks uudis, eksole?) Paar sellist vaikset ja ilusat hetke, kus oleks tahtnud neil naudingu lõikumise ära keelata, oli ikka ka. Plaksutamine toob mind alati nii nõmedalt läraki! saali tagasi.
Peale kontserti sain tuttavaks ühe väga laheda P. sõbranjega, kes rääkis Beslani etendusest (ja muust ka) nii kaasakiskuvalt, et suisa kade meel hakkas. Selgus huvitav fakt, mille üle ma juba mõnda aega omaette juurelnud olen - meie koori pisike ülemeelik P. on niisiis ikkagi raamatupidajast vanapoiss, mitte enesega rahulolev õnnelik pereisa. Minu meelest sobiks talle viimane variant rohkem. Ma olen pisut pettunud ja kurb tema pärast, sest ülemeelikuses võib ka alati paras annus meeleheidet olla.

Aaah!

Ma armastan oma õde.
Ta on mulle vahel ikka täitsa ema eest - helistab ja suudab paari lausega asjad paika panna, detekteerib poolikute fraaside järgi mu elus õrnad kohad, kus oleks vaja midagi muuta ja ütleb otse, mida on vaja teha ja millest tuleks alustada.

Välk ja pauk

Katsumused on jälle möödas. Ja Zavood on alati nagu preemia, ükskõik siis, kas asi läks hästi või halvasti. Viimasel ajal ma ei saa enam üldse aru sellest, mida ma teen. Sageli on nii, et kui endale tundub kõik halvasti, siis teised kiidavad ja vastupidi. Noh, põhimõtteliselt ma arvan, et me oleme õigel teel. Aga kahjuks ka alles kõigest teel.
Ma hakkan vaikselt harjuma mõttega, et ma ei suuda TJ ja tema gruupidega võistelda. Nad tiirlevad tema ümber kiivalt nagu parv preemialootuses töömesilasi ema ümber. Ja otse loomulikult ei tulnud TJ üldse Zavvi poolegi. Selle asemel tulid hoopis gruupid ja TJ vastik sugulane, kes arvab muuhulgas, et ta on tõeline naisteniiduk, mida ta minu meelest ei ole, ja kes gruupide lauast rõõmsasti kõrvale hiilis. Mina jälle hiilisin purjus M.-i ja tekiilakartuses vanade peerude lauast kõrvale. Ainult L.-i oli küll tõsiselt hea meel näha. Ja täitsa veider - peaaegu igas lauas istus mõni tuttav nägu.
Noh, üldiselt oli ju jah natuke põnev, aga põnevus ei olnud seal, kus paistis, vaid hoopis kusagil mujal. Võibolla seal, kus te ei aimagi, armas bloogikiibitseja.
Esimest korda elus lõi mulle baarileti ääres naine külge. Minu meelest oli see tüdruk, kes mu õhku tõstis ja jalustrabava otsekohesusega kaks musi andis täitsa tore, tema sirgjooneline käitumine tekitas vähemalt uudishimu. (Meeste puhul mulle tundub alati, et äkki mulle ainult tundub, et on mingi sümpaatia - äkki ma olen ise kõik välja mõelnud, äkki tegelikult on kogu lugu mingi veider arusaamatus või illusioon....) Ja paistab et supikogu välimus mõjub kärbsepaberina ikka kõigepealt naistele. Hahaa!
Zavood on ikka tõepoolest koht, kus asjad vahel päris veidraks kisuvad ja kontrolli alt väljuvad. Iga hetk võib keegi nupule lajatada ja film algab. Pöörane värk.
Oi, ja te oleks pidanud seda rammusat udu Suurlinnasillal nägema! Tegin jõekallast mööda koduteel terve pika tiiru - ketsid said märjas rohus päris märjaks - aga väga teraapiline oli.
Mis tänasesse hommikusse puutub, siis ma olen nüüd juba veendunud, et isal on kodus väike detektor, mis hakkab mu juuksevaluhommikutel piiksuma - miks ta muidu nii järjekindlalt helistab.

Tahaks tegelikult juba alla anda

Praegu oleks mul kangesti vaja inimest, kes õlale patsutaks ja ütleks, et kõik läheb hästi, ära karda, kõik saab korda, kõik läheb mööda.

Täitsa pöörane, milline argpüks ma mõnikord olen. Ikka tuleb meelde, kuidas ma kümneaastasena viiulieksamil nutma hakkasin. Ja mitte üks kord, vaid põhimõtteliselt peaaegu alati. Poogen värises niimoodi, et ma sain vibraato eest lisapunkte. Ja jalad värisesid ka nagu...

Kogu see situatsioon on aastaid olnud mu õudusunenägu - kuidas kõik keelpilliõpetajad keeravad pea viltu ja mõni topib isegi näppe kõrva.

Ja tõenäoliselt ongi see põhjus, miks ma sellest ikka veel lahti ei saa. Sellistest õudusolukordadest. Sest nad ootavad lahendust, eksole?

Ja misse oleks?

Emale tahaks helistada. Väike ärahellitatud tüdruk.

Eile õhtul oli paar elavat hetke isegi. Aga need olid kõik peale koori. Kooris on meil IKKA see Kreegi Missa sirised... - aegluubis! Sest nüüd me ei saa seda kohe üldse käima - meil on seal terve trobikond uusi nägusid, kes ei tea sest ööd ega mütsi. Peale selle on neist neljale eesti keel võõrkeel, nii et nende käest on üsna võimatu kiiremat tempot nõuda. Noh olgu, aga kõige masendavamad on mu meelest ikka need samad meeste soolod selle loo keskel, ausalt öeldes ei usu ma üldse, et need KUNAGIGI puhtaks lähevad. Vahel tundub mulle nende nägusid vaadates, et nad ei saagi ju intoneerida, kui neil ükski lihas näos ei liigu. Õudne!
Aga pärast koori üllatusin päris mitu korda. Ma ei saa sest siia muud kirjutada, kui et see K. on väga andekas poiss. Kummardused talle.
Enne magamaminekut olin endaga rahul ja sõin suppi ning külmkapist leitud pseudovaniljejäätist ohtra vaarikatoormoosiga. Moos oli mõeldud pseudovaniljemaitse kamufleerimisks ja täitis oma ülesannet suurepäraselt. Armas bloogikiibitseja, teil võiks minu pärast siiski hea meel olla.

Lamentable

Täpselt see sõna!

Murdumistest

Helistasin T.-le. Ei osanud lihtsalt kellelegi teisele helistada. Mul ei olegi ühtki teist sellist inimest, kes oleks mu eluga kursis, kes ei asuks parajasti ise välisriigis ja kelle suhtes võiks loota, et äkki talle läheb natuke korda ka.
Ta ütles, et ta'i ole veel kellelegi öelnud, välja arvatud R.
Nojah.
Natuke veider mu meelest.
Aga eks kogu see krempel ongi meil kuidagi imelikult välja kukkunud. Sedasi plärts ja valmis. Ja sugulaste valgustamine on tõesti nii õudne - ma ise pole ka isale veel rääkinud. Aga talle võib muidugi öelda: "mäletad, ma ju rääkisin sulle!". Vanasti ta küsis ikka mu käest absoluutselt iga kord, kui ma kodus käisin, et: "kussa seal Tartus elad ka, kas Pälsoni naiste- või meesteühikas?" ja hakkas rääkima, kuidas ta ise ülikooli ajal sealt (naisteühika) aknast sisse pidi ronima, sest uksest ei lubatud... Iga kord seesama vana lugu. Mina siis kuulasin loo kannatlikult lõpuni ja seletasin püüdlikult, et neljas korrus, jah, seal naisteühikas, nüüd lastakse vabalt uksest sisse, isegi öösel, kui vaja...
Rääkimine ikka aitab ka. Vähemalt minu puhul. Ma tahaks, et T. oleks ikka mu sõber edasi. Kaks-ühes-kaotused on kõige rängemad.
Kuigi vallaline on ju tegelikult ka äärmiselt tore olla. Mõnikord. Aga mitte nii vallaline ja sõbratu nagu mina praegu. Tõesti.
Ja veider on, et mitte keegi ei helista ega kutsu kusagile. Niimoodi võib ju täiesti eraklikuks muutuda. Nüüd ma näen, kui passiivseks ma suhtlejana muutunud olen. Kui korterikaaslasi poleks, siis ma vist ei vestleks päevade viisi üldse kellegagi. Ma mõtlen niimoodi - tõsiselt. Ainult msn-is ükspäev Portoalegrensega rääkisin.
Ja väljaastumiste puhul pole mul kunagi kedagi nimekirja panna. Ma alati muigan, kui keegi nuputab, keda oma rohketest tuttavatest nimekirjast välja jätta.
Nii. Aitab nüüd nutust ja halast küll!

Söök ja muu

Vaatan ennast peeglist ja tõden, et ma sarnanen kõige rohkem broileri supikogule. Noh, tore, vähemasti motiveerib see mind rohkem sööma.
Isu on mul ka tagasi tulnud - ja täiesti enneolematul kujul. Täna sundis tühi kõht mind mingit mõttetut kola kokku ostma. Õnnetuseks olin parajasti kosmeetikapoes - hahaa! - ja väljusin sealt uimastava šokolaadilõhnalise... ah, see pole tähtis... Peale sööki tundus see muidugi täiesti mõttetu produkt olevat, lõhn näis siis ka täiesti ILGE ja magus ja desserdiks see muidugi kohe üldse ei kõlvanud. Ma olen veendunud, et see maitseb veel ilgemalt. Nagu nad kõik. Tühja kõhuga poeskäimisele tuleb tingimata veto peale panna.
Aga täna päeval sattusin oma armsa juhendaja P.T. ja meie kõigi "ülemusega" seljankat sööma. Mul hakkas muidugi piinlik, et ma tema möödundnädalasele sõbralikule 'kuidas läheb'-kirjale laiskusest ja tujutusest polnud vastanud ja et ma juunis ei teinud nii nagu ta soovitas ja oma käitumist isegi ei kommenteerinud, mis on vist sutsuke ebaviisakas, aga mis ma sain teha - ma ju pidin midagi otsustama.
Minu juhendaja on muidu nimelt nii tore ja sõbralik inimene. Ainult et nad hakkasid mulle kohvikus sogama, et ma KK- i artikli kirjutaks, sest teadagi - neil oleks (mõlemal) vaja viidata. Aga mina olen kogu sellest kremplist nii kaugeks jäänud, see on nii selja taga, et ma isegi ei taha selles formandisegadikus enam kaevata. Pealegi, vormistamine on asi, mis mulle teadustöö juures kõige vähem meeldib - ma olen selleks liiga kärsitu. Mu huvi kaob kohe, kui ma oma uudishimu rahuldanud olen, mingisugune viidete lehekülgede otsimine ja täpsustamine mulle enam absoluutselt pinget ei paku. Nad proovisid mind küll honorariga meelitada, aga mu meelest on see veel kuidagi eriliselt tobe. Kuigi samas oli möödundaastane töö ikka tõesti tohutu (ja sellepärast võibolla peaks ikka?...) - kõik need ööd laboris... Ma kuulen siiani kõrvus aeg-ajalt Aadu Sanderi häält, üksikuid mällu sööbinud sõnu ja lauseid, ja need naljakad lood kerkivad alateadvusest mõnikord kõige ootamatumates situatsioonides pinnale. Hästi veider on mõelda, et see mees on mu vanavanaema põlvkonnast, sündinud umbes aastal 1880 või isegi varem. Helijäädvustustes on alati midagi müstilist, nagu vanaaegsetes piltideski.

Kõigukorrasusest

Ümbritseva kaose ja sisemise pahupidipööratuse vahel on täiesti otsene seos. Koristage tuba ära ja sisemine horisont muutub otsemaid klaariks. Oleksin ma varem teadnud, et see nii lihtne on!
Teine asi, mis hästi mõjub, on lamamine. Nagu täna trennis. Oi, küll mul on enda pärast hea meel!

Tänase päeva rumal tegu oli lindistamisele hilinemine, mistõttu mul oli hääl kinni ja ma laulsin alguses täiesti häbiväärselt halvasti, kiuksudega ja hilinemistega - teate ju küll seda... teed suu lahti ja häält lihtsalt ei tule. Võimalik, et see oli värvimürgitus. Aga häbiväärne on see, et Taniloo võttis selle kõik linti. Proovi keskel hakkas mu isiklik tehnika muidugi vaikselt järele jõudma, aga siis tekkis ülejäänutel juba kerge väsimus - kaua sa ikka jõuad ühte ja sama näiliselt nii lihtsat laulu kedrata. Bassidel on seal kokku ei rohkem ega vähem kui üks pikk noot :) - [Tormis, Hällilaulud - 4. osa], meil on neid isegi kolm, aga kõikse aeg pidi olema pianissimo.
Kolmas osa ka üldse ei tulnud ega tulnud - kord sõitis mingi auto munakiviteel kolisedes mööda, siis huilgas õues sireen, siis hakkasid kirikus lambid krõpsuma või lõgistasid kannatamatud turistid ukselinki. Korra korises kellegi kõht täiesti väljakannatamatult kõvasti või hakkas lapikust brändit trimbanud P. poole loo pealt krooksuma. Kui tundus, et välised tegurid ei sega, läks sopran või bass äkki mustaks. Kolmanda osa tegimegi siis lõpuks topeltkvartettides, muudmoodi ei tulnud see pianissimo välja.
Sanctuse ajal ma ise kah ikka ühe korra konkreetselt kiresin sol noodi ajal ja pidime aga jälle otsast peale hakkama. Pihlapuu saime vist ainukesena kahe korraga linti, muude lugudega vedas kõigil närv alt, valestarte ja ebasünkrooniat oli peaaegu igas fraasis, kole kohe.
Avastasin, et mul on tekkinud jälle omad lemmikud, kelle kõrval kõige talutavam on laulda ja kelle tämbrierinevused ei sega.
Õhtul sõin Krepis korralikult kõhu täis. Tulin koju. Tundsin, et ikkagi on nii tore, kui keegi on kodus. Isegi kui see pole nii nagu eelmisel aastal, kui Thommil oli enamasti söök valmis - heheh, no see tundub ikka täiesti uskumatu-utoopiline-unenäoline maailm praegu. Issand milline matšo ma sisimas salaja ikka olen, õudne!
Päris üksi elamise suhtes on mul viimastel aastatel tekkinud väike hirm - kriisiolukorras on hea näha, et miski ei peatu, et elu läheb edasi. Teiste inimeste igapäevarutiin võib mõnikord täiel määral päästerõngana toimida. Ja kunagi ei tea ju, millal miski juhtub.

Viimase aja tähelepanek on see, et mu ellu tekivad järjekindlalt nähtused, mille suhtes ma olen tundnud põlgust, üleolekut või millest ma muidu vähemasti korra midagi halba olen jõudnud mõelda.
Ja ma saan neist kenasti lahti, kui ma neisse kiinduda või neid armastama olen jõudnud hakata. Mõnikord pean ma tõestama, et ma ise suudan paremini kui need, kelle suhtes ma kunagi hirmus kriitiline olen olnud. Enamasti pean ma õppima karistuslikku kila-kola armastama sellepärast, et tekiks uued nähtused.
Vahel on inimestega samamoodi.
Aga tegelikult tahaksin ma oma ellu rohkem niisuguseid nähtusi, mille suhtes mul pole eelarvamusi, mis juba algusest peale tunduksid iseenesestmõistetavad või ainuvõimalikud. See on vist jälle rubriigist 'tahan midagi, mida ma ei saa'. Ma kahtlen, kas ma väärin alati kõike seda head, mis ma saan või äkki antakse mõnikord avanssi.
Teinekord tundub jälle, et ma olen midagi enamat ära teeninud. Viimasel ajal tundub seda millegipärast järjest sagedamini, kuigi ma kardan, et see on illusioon. Muidugi on konks selles, kuidas anda, mõtlemata sellele, mida sa selle eest vastu saad. Seda ma pean veel õppima. Ma pean silmas andmist selles mõttes, et ei tekiks tunne nagu jääksid ise millegi võrra vaesemaks või et ei tekiks viha, vaid et sa suudaksid anda midagi täiesti omakasupüüdmatult.
Issand, nüüd te vist küll teate mu kohta juba kõike...

Otsast peale

Minu meelest aitab sisse elada kõige rohkem see, kui midagi värvida. Võibolla on see nii lihtsalt sellepärast, et mulle meeldib värvida - riisuda meeldib mulle tegelikult võibolla et isegi rohkem või vähemasti sama sama palju kui värvida, aga toas ju riisuda ei saa -, ent teistpidi võib see olla jälle mingi loomalik instinkt uus koht sisse õnnistada. Nurka ekskrementeerimine (nagu mu valge villane hamster kunagi alati teha tavatses - see oli veel enne seda, kui ma kalu või koera pidasin) mulle lihtsalt ei sobi.
Teine asi, mis aidata võib, on külvamine ja istutamine. Noh, nüüd te juba teate, et ma ostisn kaneelbasiiliku ja estragoni seemneid ja terve potitäie juba kasvavat tüümiani - selleks, et liiga kaua ootama ei peaks, sest ma olen aednikuna kole kärsitu. Ja siis veel need kolm väikest kaktuse moodi potilille, millest ühel juba poes peaaegu kõik lehed küljest ära tulid, sest - olgem ausad - ma vehkisin korviga liiga palju ja nad on ju nii õrnakesed - ühesõnaga ma palun andeks ja loodan, et neile minu juures siiski meeldib (isegi kui mulle endale veel eriti ei meeldi). Ja sellepärast ma lausa pidin kohe õhtul värvima hakkama. Mulle ei tulnud muidugi pähe, et värvilõhnalises toas pole üldse tore magada, sest siis võib hommikul süda kergelt paha olla - nagu mul praegu - ja üks asi, mis mulle kohe hoopis pähe ei tulnud, oli terpantini osta - niisiis seisin ma umbes kella kahe paiku öösel nõutult keset tuba, vaatasin oma hirmuäratava välimusega käsi, mis nägid välja nagu ma oleks äsja terve sea ära tapnud - nii punased ja lausa verised näisid nad - ja kui ma nad puhtaks tahtsin pesta, siis mulle tuli muidugi meelde küll, et kõik värvid pole kahjuks üldse vesilahustuvad ja ma jõudsin mõttes seda värvisegaja onu juba sõimata, sest öelge miks ei oleks ta mulle võinud ka lahustipudelit pihku pista, kui ta pintsli juba heasoovlikult naeratades välja vahetas, eksole, aga ega niisugused mõtted ei aita raasukenegi, kui te parajasti vannitoas seisate ja seda kleepivat jälkust käte pealt seebiga maha üritate pesta. Üritasin kujutleda, kuidas ma homme Jaani kirikus lindistamisel veriste kätega Pueri hebraeorum vestimentat pean laulma ja minu meelest ei sobinud need kaks asja - seatapukäed ja selline õhuline kõla, ma mõtlen, mida meie kooril mu meelest kahjuks küll eriti tekitada ei õnnestu - omavahel kohe üldse kokku, kas teate. Niisiis tuli ikka terpantini järgi ringi vaadata. Huvitav jah, et terpantin meenutab mulle alati Räpast Pierre'i, kes oli selle koha pealt alati kade - ise sõi ta külmkapist alati teiste jogurtid ära, mina õnneks kunagi 0-protsendilise rasvasisaldusega jogurtit ei ostnud, sest mulle see lihtsalt ei maitsenud. Aga selle eest sõi ta salaja minu õunasiirupit ja šokolaadipastat - mida ma Thommi jaoks kapis hoidsin - aga see tuli igal hommikul välja, sest ta unustas noa alati purki ja oli jõudnud hommikusöögi ajal tegelikult pool lauda selle ollusega kenasti kunstipäraselt kokku määrida. Ja siis ta naeratas alati sedasi õndsalt, šokolaadine sai hammaste vahelt välkumas ja ütles tere hommikust - oi, ta oli meil alati hirmus viisakas - sellal, kui ma köögist toodud lapiga seda jälkust laua pealt maha üritasin pühkida. Tegelikult tagantjärele mõeldes oli temast muidugi kena, et ta neid purke vähemalt tuhatoosina ei kasutanud - muid anumaid kasutas ta selleks minu mäletamist mööda alati, aga jumal temaga...
Niisiis vaatasin ma terpantäänilise pilguga ringi ja selgus, et tõesti, vanni all kuivanud pintslitega purgi ja selle õudse köögirohelise (ei ole olemas koledamat värvi, kui kui külm heleroheline, mille karva mõned inimesed oma kööke ja teiste inimeste ühiselamutubasid tavatsevad võõbata, kas te'i arva?) potsiku vahel oligi üks pudel, mille sisu tegi mu käed enam-vähem puhtaks. Aga värvimiseisu oli lootusetult läinud. Pealegi hakkas mul hirm, et ma kolistan äkki kuutõbiselt palju ja et äkki nad viskavad mu homme selle peale majast välja ja see ajendas mind magama minema. Magada oli kah paha, sest ma pole juba aastaid nii kitsal madratsil harjunud magama ja pisut jahe oli ka, sest akent ei saanud lõhna pärast kinni panna.
Hommikul ärkasin jälle sellises ahastamapanevas segadikus nagu säärastel hommikutel ikka. Ma ei teagi, mitu seina või muud objekti ma Tartus sedasi üle olen võõbanud - kolinud olen ma siin igatahes täpselt kümme korda vähemalt, kui ma nüüd mõnda kohta sootuks ära ei unustanud, ja võimalik, et pean teist sama palju kordi veel kolima.
Aga teate, ma avastasin, et muusika on uues kohas kah peaaegu sama vajalik kui värvimine või külvamine - see aitab kohaneda. Seda mul hetkel muidugi ei ole, sest ma ei jõudnud korraga Pärnust nii palju asju kohale tassida. Pealegi olen ma kevaditi oma asjadehunniku otsas alati kuidagi nõutu. Ei ole midagi hullemat, kui liiga palju asju - selline kolihunnik võib hinge ikka täitsa maadligi suruda. Ja seda ma üritan seekord siis jälle vältida.

Kolisin täna ära. Tuba tundub ikkagi väga väike ja kitsas. Aga ma pean ennast üldiselt maailma parimaks kohanejaks ja ma keeldun antud hetkel selle üle virisemast. Ja selle koleda kapi värvin ma üle.
Sisse kolides on mul alati selline valus tunne ja hirm, et äkki ma ei kohanegi kunagi, aga see läheb ajapikku mööda. Ja välja kolida on valus ja kahju isegi kohtadest, kus ma olen elanud ainult kuu aega. Nagu L.-i ja B. juures, mis on üldse vist kõige ilusam ja kodusem koht, kus ma kunagi elanud olen. Kindlasti.
Mul on praegu millegipärast kuidagi eriliselt raske. Tahaks, et keegi tuleks ja võtaks mu riided kotist välja ja paneks need korralikult kappi või sahtlisse. Keegi võiks tulla ja teha mulle võileiba, muidu ma ei söögi jälle midagi. Tegelikult võiks keegi mulle võileiva lausa suhu toppida, siis ma võtaks ennast kokku ja neelaks selle alla.

Kell saab varsti juba kümme. Hommikul.

Noh, nüüd on kõik läbi ja ma võin jälle magama minna. Kujutage ette, et ma olen jõudnud öösiti rügamise kõrvalt veel koorilaagris ka ära käia ja pühapäeval esineda. Tubli, ah?

Minu meelest on laulda nii tore, aga oksendamaajavates kogustes absurdeid hiromantlikke tekste tõlkida mulle küll ei meeldi. Eriti siis, kui selleks veel nii vähe aega on.

Mul on lausa masohhistlikult hea meel selle õppetunni üle. Nüüd ma vähemalt siis tean jälle üht asja, mida ma teha või kuidas ma teha ei taha. Eile õhtul näis mulle küll juba peaaegu, et see on viimaste aastate suurim kriis... :)

Ah... ma ei jõua hästi trükkida enam...

Mis eilsesse kontserdisse puutub, siis see on vist küll kõigi aastate jubedaim, kus ma laulnud olen. Nii palju kalu... Ja rabedust. Ma arvan, et oligi tore, et meil ainult viis kuulajat oli - ülejäänud olid ettenägelikult kartulivagude vahele küürutama läinud.

Mulle tundub, et mu taju on muutunud - kõik on kuidagi ringjas ja lineaarne - öö ja päev, ma mõtlen (oi, ei, tegelikult ma vist hetkel ei suuda enam mõelda, vabandust!), mitte selline edasi-tagasi must ja valge nagu varem oli. Ja kehas on selline täiesti tundmatu tunne - nagu nõrkus ja rahu ühekorraga, nii jõuetu on olla - nagu kõik hakkaks hääbuma -, et ma panen oma keha sellepärast tähele. Huvitav, kas siis, kui surm tuleb, on samasugune tunne?

Võõrutuskuur

Ma ei tea, mida teha.

Väga õudne on teha midagi lihtsalt raha pärast. Ma tunnen, kuidas see mind muserdab. Ja ma ei saa aru, miks ma pean ennast piinama.

Töö ei pea ju ilmtingimata vastikust tekitama? Või tähendabki töö ainult roppu rügamist, närvilisust, juukseidhallistavat stressi ja maohaavu?

Igatahes olen ma õnnetu. Kõigi nende magamata ööde pärast veel eriti. Ja ma ei saa ikka veel aru, mis siis lõppkokkuvõttes on oluline - kas see, et mulle meeldiks asjad, millega ma tegelen, või see, et ma nälga ei sureks.

Taaskord teie okserefleks.