Valusatest asjadest

Sõitsime mu lähisugulase kodanik A.-ga Pärnusse. Kodu oli jube tolmune, kuidagi koltunud ja pleekinud ja pitsitas südant. Vanaema kiviktaimla kõrvalt lillepeenrast leidsin posu kollaste õite ja torkivate lehtedega hiiglaslikke võilille moodi taimi. Äädikapuud polnud keegi püganud, ainult muru oli kohusetundlikult niidetud.

Pühapäeva õhtul nägin isa, viimase kuu jooksul oli ta täiesti blondiks pleekinud, paistis ajamata habemega hoopis teistsugune ja vaatas mind kuidagi seletamatult nukra pilguga.

Ta oli eelmisel nädalal redeli otsast alla kukkunud, kuigi seda julges ta mulle öelda alles järgmisel päeval (A.-le oli ta öelnud ka alles kolm päeva hiljem). Ma ei teadnud, mida mõistlikku niisuguse matsu peale kosta. Valus oli.

Ja vihaseks tegi ka. Tahaks teda kuidagi kaitsta - omakasupüüdlike ja pahade inimeste eest. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab palgata epilepsiahaige pensionärist mehe mustalt maja värvima, ilma tellinguteta kusjuures, ja siis, kui ta on töö ära teinud, ei maksa muidugi pooltki algselt lubatud summast. Ja see ei ole esimene kord. Isa lubas muidugi mitte kunagi enam nii teha - mitte lasta ennast ära kasutada ja mitte redelil kõõluda, aga põhimõtteliselt pole sel kõige vähematki tähtsust, mida ta lubas, sest selle haiguse tõttu ei mäleta ta nagunii paari nädala pärast midagi. Ja mina tõepoolest ei tea, mida teha.

Maartje soovitas isa kusagile institutsiooni paigutada, aga see oleks kuidagi eriliselt julm mu meelest - viia ta oma majast minema vanadekodusse. Ta enda meelest on ju temaga kõik korras. Või peaaegu kõik. Sest ma arvan, et ta tajub, et inimesed peavad teda veidraks ja kaugenevad, välja arvatud onu Leino ja lapsepõlvesõber Ubi. Ma ise sain ka vanasti, siis kui tal need mäluprobleemid algasid, enamasti lihtsalt vihaseks, sest raske on mõista, kuidas saab täiskasvanud inimene mitte teada, kuhu ta võtmed või passi või muud olulised paberid on pannud! Kuni ta ükskord hakkas nutma ja ütles, et tal on kahju, aga ta lihtsalt ei mäleta.
Ja kuidas ma ütlen oma aktiivsele ja paigalpüsimatule isale, et ära tee tööd, istu kodus, lahenda parem teleka ees ristsõnu. Seda teeb ta ju talvel nagunii. Ja ma olen näinud, kui üksikuks ja kurvaks ta sedasi muutub. Ta tahaks ju ka ennast kasulikuna ja mitte nii üksikuna tunda.
Vahepeal tärkas mul juba lootus, et äkki tast saab veel asja. Et võibolla ta õpib siiski pikkamisi enda eest ise hoolitsema - süüa tegema ja pesu pesema ja... Või äkki ta leiab mõne naise, kes ta eest natuke hoolitseks. See oli siis, kui Naabri-Linda meil külas ja saunas käima hakkas, aga peale seda, kui ta Linda elektrijuhtmed mingitel segastel asjaoludel läbi lõikas, on raske uskuda, et sealt mingi sõprus võiks tekkida... Noh, onu Leino parandas need küll jälle ära, aga ikkagi.

Isa on lihtsalt kurb ja ängistav sedasi näha. Tema maailm on tõesti viimastel aastatel justkui täielikult kokku kukkunud. Ja oma olematu mälu tõttu on see tema jaoks igal hommikul jälle uus shokk.