Solntse svetit i rastjot trava

Uuu! Käisin oma elu neljandal avamatkal! Kõik oli nii nagu alati, ainuke erinevus oli see, et ajuti tundsin ma ennast juba tõelise 'vana peeruna'. Selline nostalgia tekkis - tutvustusring, Ahja jõgi, Kiidjärve pood ja see tuttav lagendik või õigemini viljapõld, kust me esimesel aastal mingi erilise rebaseõhina ja põnevusega purjus P. seltsis otse kuusepadrikusse ekslesime.

Seekord rändasin suurema osa ajast S.-i ja E.-ga ühes meeskonnas. Peale laevasõitu ja rammusat piknikku heitsime metsas lihtsalt pikali ja põõnasime keset päeva vast rohkem kui tunni jagu. Nii vaikne ja mõnus oli. Ja õhtul jäime suurema seltskonnaga - nagu ikka - pimeda kätte, (või noh, võtsime raudteerööbastel natuke viina ja kuulasime veteran P. heietusi ja legende), ent jõudsime ikka ilusasti Karilatsile kohale.

Dr. P. oli sel aastal võtnud kaasa Draama festivalil esinenud prantsuse tüdrukute bande, mis oli mu meelest eriliselt vahva - siin Tartus pole ju sageli kellegagi üldse prantsuse keelt võimalik rääkida. Nad olid kõige suhtes nii entusiastlikud, muuhulgas ka kõik keskmisest blondimad meesterahvad, segasaun ja ujumaminek, kuigi viimased kaks jäid seekord ära. Dr. P. ja co eksitas nad vahepeal nii metsa ära, (ma küll hoiatasin neid dr. P. matkamismaneeride eest juba ette, aga P. on P. :), et nad jõudsid kohale kõige viimastena, vist peale keskööd. Tantsuõhtu lõpuks olid nad mu meelest küll suurema osa meestest maha niitnud, kahju ainult, et nad ise sellest sugugi aru ei saanud :) - Eestis käib drageerimine ju hoopis teistmoodi. Aga pidu oli nii lahe, kargasime lageda taeva all, teate küll - solntse sveetit i rastjot travaa, no tebee aa-na ni nuznaa-aa! - täpselt niimoodi. Üks sakslane, kes ka seal oli, vahtis segaduses ringi ja ei saanud sugugi aru, miks me kõik haige tütarlapse ja darogi laulu peale endast välja läksime. Peo lõpu poole olin sunnitud nentima, et uus põlvkond on puldi taha lastud ja muusika balansseerib hea ja halva maitse piiril, vähemalt minu jaoks küll, ja see tekitas jälle suure igatsuse dr. P. vinüülidisko järele, aga need ajad on vist küll pöördumatult möödas...

Öö möödus kõval ja kergelt räpasel põrandal, täielikus kilukarbis, mistõttu vähemalt ei olnud nii külm nagu ma kartsin, igatahes elasin ma selle üle ja jalutasin päikesetõusu ajal rahulolevana läbi varahommikuse paksu udu üksi esimese bussi peale, aga üks auto võttis mu tee äärest kohe peale, nii et ma olin juba enne kaheksat Tartus tagasi.