Pihtas põhjas

Eile nägin M.-i, kellega ma polnud peale tema Kolumbiast naasmist veel kordagi kokku sattunud. Väga armas oli. Sõime, nii palju või vähe, kui ma suutsin - viimastel päevadel mul lihtsalt ei ole mitte millegi järele isu, kõik ajab iiveldama, aga selles pole iseenesest mitte midagi erilist, see on mul alati enne ja pärast selliseid hirmuäratavaid katsumusi olnud - ja käisime Renate tantsu vaatamas.

Renate ees ma kummardan - mulle tõesti meeldis, eriti see ekraan, mille Helgur vahepeal jalga tõmbas ja ekraanil kepsutanud mees ja naine. Pealegi pole ma kunagi varem näinud, kuidas keegi niimoodi noodist Schubertit tantsib.

Ja siis Galaktlani kontsert, kuhu R. ja co mind üleeile õhtul kohale vedasid, see oli ju täiesti ... ! Kahju, et ma varem ei ole neid kuulama sattunud.

Ainult eileõhtune pidu oli küll pettumus. Muusika oli nii vali ja pani kopsud vibreerima, millest mul tekkis kerge okserefleks, süda läks sõna otseses mõttes pahaks. Mõtlesin, et peale sellist lärmi on mu kreatiivsed ambitsioonid koos kõrvakuulmisega amputeeritud. Ja inimesed tantsisid nii koledasti. Kujutage ette, terve saalitäis masininimesi, kõigub niimoodi igavalt ja masajalgselt, nina ja 80-ndate naba vastu ekraani. Aga lõppude lõpuks - kus on diskopasunad ja estraadiviiulid, ma küsin!

Aga ega see ei olegi oluline - Tantsujumal jäi ju koos gruupidega Nu pagadi multikaid vaatama. Armas bloogikiibitseja, teie kindlasti ei kujuta ette, mismoodi Tantsujumal lõhnab. Selle peale võiks minestada.

Ainus asi, mille eest ma tänulik olen, on see, et sellel üritusel jõudis mulle kohale, miks meil täna jälle nii palju kalu oli - vaene K. pidi lihtsalt terve päeva ja öö ühtejutti ennastsalgavalt tööd vihtuma - kolmele asjale korraga on ju üsna raske keskenduda. Ja S. & co oleks pidanud seda ka nägema - palju meelepaha ja sappi oleks õhku viskamata jäänud.

Ainult A. oli terve õhtu kusagil mujal. Nähtamatu murekoorem oli nii selgelt tajutav, et mul kadus ka tuju ära. Tegelikult ma ei teagi, kuidas teda aidata. Kuulasin küll kõvasti ja lõpuks ta ei nutnudki enam, aga ikkagi oli kole... Ma loodan, et ta vähemalt seekord ei lõpeta söömist ära.

Täna sain ma siis üle hulga aja jälle rahulikult magada. Värinaid ei olnud enam - eksam oli möödas. Järgmine kord katsun korralikult ette valmistada. Naljakas ja kahju ainult, et T.K., kes mind peale esimest korda lohutama ja õlale patsutama tuli, vaatas kuidagi veidra muigega kaugusest ja ma ei suutnud ta mõtteid lugeda. Ja siis need nahhaltshikud oma digikaameratega, kes üleeile kõikse aeg peaaegu et lõua alla ronisid... Oleksin pidanud vist amatööri pannoo enne kaela riputama, et pärast ei oleks valus lugeda, kuidas nad minu kui üliõpilase lõbu ja hobi professionaalsuse sildi all targa näoga kritiseerivad. Ma tean ju ise ka, aga mina annan endale andetuse andeks...