Pühapäeval piinasin ennast kena kolm tundi raamatukogus ühe kooliks vajaliku tekstiga, püüdsin tahtejõudu kokku võtta, aga lõpuks jõudsin äratundmiseni, et kõige parem oleks siiski koju magama minna - otsmik kukkus plärts ja plärts vastu lauda... Ei tea, miks need peojärgsed päevad küll on sellised mõttetud?
Aga te kindlasti pole veel kuulnud, et mu armas sõber V. on Krimmist tagasi! Jee!