Päev täis mõttetuid asjaajamisi, bürokraatiat ja närveldamist.

Hommikul hakkasin jälle naistekliiniku tigeda registratuuri-tädi pärast nutma, või õigupoolest hansapanga intresside pärast, mis pidid ju alles oktoobri lõpus kukkuma, aga mis olid siiski juba täna mu kontolt maha võetud.

Arst arvas vist, et ma olen oma tsükli pärast nii mures, et võtab vee välja. :) Aga minu meelest oli lihtsalt piinlik, et ma ei saanud isegi visiiditasu maksta. Ja kuidas sellesse suhtuti!

Ja panka minnes öeldi lihtsalt, et jah, haridusministeeriumi nimekirjad on küll saabunud, aga me arvasime, et võibolla maksate siiski õppelaenu kohe tagasi.

Töövestlus oli tänase päeva ainuke helgem hetk - mind muudkui komplimenteeriti, aga mis sest kasu on, kui...

Ühesõnaga - õudne masendus hakkab vaikselt jälle peale tulema. Ma ei saa aru, millised mustad jõud tahavad, et ma ikka veel oma vanematest sõltuvuses pean olema. Ma arvan, et see on lausa karjuv põhjus selleks, et tänasel lahkumispeol kõik maha juua.

Mis kontsertidesse puutub, siis mulle plaksutamine absoluutselt ei meeldi. See mõjub nii, nagu torkaks keegi suure ilusa läbipaistva mulli terava nõelaga katki ja pärast on kõik kohad justkui närtsind õhupallinartse täis.

Praegu on mul selline destruktiivne tunne, mis võiks mind vabalt kedagi sõimama või lööma panna. Ja ma kardan ennast sellises meeleolus.