Õnn on nii üürike - V. teatas täna, et ta läheb juba septembri lõpus jälle Eestist ära.

Alati, kui kõik inimesed taaskord lahkuma hakkavad, tekib mus õudne kohapealkopitaja tunne. Seda enam, et ma ei saa ise ka aru, mis mind siis õieti Eestis kinni hoiab. Võibolla fakt, et mu portugali keel on veel nii olematu, et ma ei oskaks poest leiba osta - see on ka asi, mida ma sel semestril jälle aktiivselt parandada püüan. Kuigi võibolla ma ikka pean endale tõestama, et ma saan Eestis ka oma eluga iseseisvalt hakkama ega sure igavuse ja pimeda talve kätte ära.

Talve tulek tundub mulle hetkel küll pisut hirmutav - noh, mul on ka hetkel Tartus millegipärast peaaegu et ainult suveriided kaasas- üks kampsun ja üks pintsak on, ja siis see ükspäev kaltsust suurest hirmust ja külmast sügisõhust ostetud jope, mis on viimastel päevadel räigelt marjaks ära kulunud.

Aga tänane hommik oli nii ilus, esimest korda nägin, kuidas L.-i tuppa ja isegi nari teisele korrusele paistis läbi puudeokste värelev päike. Õue minnes oli kõik nii tume, hele ja sädelev ühekorraga ja meenutas mulle, et olin juba eelmisel nädalal leidnud maast kaks kastanimuna, ent teesklen ikka veel, et suvi on.

Noh jah, on inimesi, kes tulevad jälle parajasti tagasi - näiteks A., kes saabus Indiast ja kes näitas eile Bollywoodis vändatud videot, milles ta ise osales (oma kena viis sekundit vähemalt) ja mille nimi oli Aashik Baraya või midagi säärast... Ja siis meie huilgasime ja plaksutasime kõvasti ja kõigil oli nii hea meel. :) Mina lubasin endale kah ükskord Mumbaisse sattudes Bollywoodi filmitööstusele silm peale visata.