Nii keeruline

Noh, armas bloogikiibitseja, nagu te juba teate, olen ma osalt oma tähelepanematuse ja uimerdamise ning osalt jälle ülevoolava reisikihu pärast sattunud küll õigesse osakonda, aga pisut valesse õppevormi, vähemasti õppeinfosüsteemi andmetel, reaalselt on mul loengud teistega koos ja meid on kokku kõigest neli. Jaa-ja nüüd ma siis käisin kellegi metoodiku või asjapulga proua M. K.-ga isiklikult rääkimas ja nagu ma arvanud olingi, on väga suur tõenäosus, et ma saan kevadel lihtsalt eksternina lõpetada või kui see ei peaks olema lubatud, siis seda totrat 3+2 süsteemi jätkata, nii et ma ei kaota mitte kui midagi.

Aga loengud olid täna küll parajalt õudsed, ses mõttes, et täiesti võimatu tundub ära õppida selline terminiterägastik ning pealegi hirmutas meie õppejõud kohe alguses, et ta ei julge ise kah veel otse prantsuse keelde tõlkida. (Milline, perspektiiv, eksole! :) Õppejõud lausus veel, et tegelikult oleks ta ise ka tahtnud kirjaliku tõlke magistrikraadi, aga pole kedagi, kes oleks pädev õpetama ning vatras sinna otsa pikalt institutsioonidesse tööle võetud mölakatest, kes terminitest ja ortograafiast mitte mõhkugi ei jaga, ent õppida ka ei võta vaevaks. Üldse tundus mulle, et ta võtab meid liiga palju nagu sõbrantse ja lobiseb nagu pisut üleliia. Mina poleks küll julenud auditooriumi ees sädistada, et oi kui kole, oi kui kole, mul on meiliboks täitsa tühi, aga kõik armukese saadetud kirjad on õnneks alles jäänud, ja mõelda vaid, kui... ja nii edasi.

Kogu terminitealane jutt tundus ka parajalt jube. Jõudsin juba mõelda, et sain mis tahtsin, kui praktilisemat sorti haridust soovisin, ja pidasin vaikselt plaani kogu üritus sinnapaika jätta ja minema kõndida, aga lõpuks ulatas ta meile kodutööks tehnilise teksti muusikainstrumentide kohta ja ainult selle pärast ma sinna edasi istuma jäingi. Aga üldiselt mul oli kõikse aeg tunne, et ma ei saa aru, millest jutt käib, sest terminid olid täiesti seinast seina: kõikvõimalikud hüpoteegid ja osanikud ja aktsionärid ja ärikaaslased ja Euroopa põhiseaduse leping, mitte põhiseaduslik lepe! ja sünnituspuhkus! mitte lapsehoolduspuhkus ja perekonnaseis ja perekonnaseisuametnik ja ja ja ... nii et kogu see puder hakkas mul peas täiesti ringi käima, sest näis, et ma ei ole ealeski võimeline selliseid tüütuid juriidilisi termineid omandama. Aga kole õõvastav on, teate, kui mingi tobe sõna nagu hüpoteek, mis ei tekita mus mingit meeldejätmist hõlbustavat visiooni, sel lihtsal põhjusel, et mul pole aimugi, mida see nähtus reaalselt endast kujutab, hakkab äkitse kurku kinni nöörima ja ei lase enam rahulikult hingata, ning selliseid jaburaid sõnu on tuhandeid!

Niisiis avastasin ma järjekodselt, et ma olen vist ikka vales kohas, sest selleks, et seal hakkama saada, oleksin ma pidanud eesti keele asemel hoopis juurasse sisse astuma, aga kas ma selliste asjadega siis tahangi tegeleda või? Kuhu jääb loominguline aspekt, ma küsin? Ühesõnaga, kriis on käes.

Aga head pannkoogiläbu meile kõigile! Elagu septembrikuu ja Tartu linn!