Naljakas, aga mu sissekanded on suures osas mingiteks kassatšekilaadseteks tulparuanneteks muutunud. Süveneda ja järgi mõelda pole enam aega. Ja ausalt öeldes on mu elu ka praegu selline vähkremine ja pendeldamine. Või nimekiri asjadest ja nähtustest, mille taga ei ole tegelikult mitte midagi.

Rahu tahaks. Ja kodu tahaks ka.

Viimased koduotsingud on täiesti masendusttekitavad. Või õigupoolest mida arvata korterist, mille asukoht ja hind on enam-vähem vastuvõetavad, aga mille omaniku (kes ise elab alumisel korrusel) esimene nõue on pehmed sussid ja mürgeldamine keelatud. Ja kes kõige tipuks lubab vanemate aadressi ja nimed rangelt kirja panna, et probleemide tekkimisel oleks kena kaevata. Minu mürgeldamisaldis süda igatahes sellisesse 'laagriülema' valvatavasse asundusse sisse kolida ei luba. Ma mõistan, et ega mina tegelikult ei olegi kellegi korralik kodanik, sest kui mul ikka väga paha ja ängistav on, siis ma lausa pean muusika põhja keerama ja põhjalikult mürgeldama ja mul tuleb sageli tuju öösel kell kolm täiest kõrist röökida 'Fac ut portem christi mortem' ja kui vaja, siis ka 'Puhas armastusõnn' ja muud sarnast, mille pärast mul ka eelmises elukohas regulaarselt nii alumiste, ülemiste kui ka kõikvõimalike keskmiste naabrinaistega probleeme tekkis - nad nimelt kahtlustasid, et meil on seal spordisaal - sest M. harjutas siis žongleerimist ja mina tantsisin. See oli alguses, hiljem muidugi keelati kõik ära, sealhulgas pesumasina vooliku vannist välja unustamine (mida tegelikult tegi Thomm, ausõna). Nii et laagriülema värskelt (aga äärmiselt lohakalt ja maitselagedalt) tapetseeritud kodu jääb vist minu poolt küll asustamata. Ja ausalt öeldes tahaks ma kohutavalt tagasi Poe tänavale, kus olid nii ilusad ornamentide ja ajalehtede ja eestiaegsete tapeedikildude kihtidega kirjud seinad, millesse võis uppuda. Ja kõrged laed!