Liile ja laile

Eile oli meil Tormis proovis - kuulas üle ja kommenteeris, käskis igal pool, kus vähegi võimalik, ahelhingamist teha - päris astmaatiline tunne tuli peale, aga laulud läksid sellest palju paremaks - ning röökis täiest kõrist 'Aa rannal kohvi keidetti ja sulatetti voida', mis oli äärmiselt sütitav ja rohkem kui naljakas. Mina sain teada, et altide tin-naa oli mõeldud nagu karmoška ja meie peenike tinna-tinna-taa on tegelikult balalaika ja sellest läks kõik kuidagi paika.

Selgus, et Tormis on juba 75 aastat vana, millest mul hakkas kohe väga kahju, ma olin kogu aeg arvanud, et ta jõuab veel palju arranžeerida. Siis meenusid mulle need kiigelaulud selle plaadi pealt, mis... ah, see polegi oluline, ja see, kuidas ta ikka Pärnus suvitamas käis.

Üleeilse päeva peale võib kalendrisse ka linnukese teha - mul õnnestus meie koori nimelt üks meesolevus ära rääkida. Raekoja platsis, lihtsalt. Ma arvan, et olen medali vääriline. Või õigemini peaksid selle saama need mehed, kes sellise 'naiste asjaga' ennast vaevaks võtavad vaevata.

Üldiselt on esmaspäeva ja kolmapäeva õhtud peaaegu et ainuke aeg, kus ma end mingit moodi õnnelikuna tunnen. Kõik.