Kuulge, ma hakkan vist ninasarvikuks muutuma! Igatahes ilutseb mu oimul, täpselt vasaku kulmu kohal selline kohutav roheline laik, mis on pärit nädalatagusest avamatka peost, kus dr.P. virutas mulle tantsuplatsil ilge uhhaaga vastu vahtimist. Kui ma seda talle hiljem näitasin, siis ta ehmatas koledasti ära ja hakkas vabandama, arvates, et ta tuli mulle kallale. See oli nii naljakas. Ma siis seletasin, et noh, võib ka olla, et ma ise natuke hüppasin talle vastu kätt.

Kulm näeb tõesti nii välja, nagu ma oleks ennast ohtralt rohelise lauvärviga kokku mäkerdanud, kuigi mul tegelikult polegi sellist värvi kosmeetikat. Aga hirmutaval ninasarviku välimusel on ka väike positiivne moment - roheline nimelt rõhutab mu silmaiirise värvi. Kui tore!

Ma arvan, et ma peaks õppima tantsuplatsil vähem rabelema. Sest kaks aastat tagasi murdsin ma Veetorni saunas ühe Ivo Linna laulu ajal koguni jalaluu ja pidin kuus nädalat kipsiga ringi luukama ja topeltkaltsiumiga keefiri näost sisse ajama. Õnneks mulle keefir maitseb, aga ma kohe sugugi ei tahaks, et säärased õnnetusjuhtumid korduvad.