Juuksed valutavad

Ärgates olin ikka veel purjus ning avastasin, et loeng juba ammu käib. (Kes see siga oli, kes tellis eile 10 tekiilat meie lauda!?) Nii et kooli polnud mõtet enam minna.

Piinasin ennast paari lohaka kõhulihaseharjutuse ja kätekõverdustega (kokku viis tk!). Ise mõtlesin, et paras mulle.

J.-i üheteistkümnese telefonikõne olin ka süüdimatult maha maganud - J. on nimelt L.-i naaber, kellel oli parajasti mingi iisraeli mees külas, kes pidi kokkuleppe kohaselt meile duši alla tulema, ainult et mina ei võtnud toru.

Isa helistas seekord hiljem (tavaliselt ajab ta mu oma varaste telefonikõnedega üles ja arvab, et ma olen kurb, sellal kui ma parajasti lihtsalt unine olen), ütles, et läheb Saaremaale Leili-tädi sünnipäevale ja küsis, kas ma tulen nädalavahetusel koju või peab ta Toni Naabri-Linda hoolde usaldama. Ma siis lubasin koju minna. Isa ütles veel, et ta armastab mind üle kõige maailmas ja et talle ei ole peale meie enam mitte kedagi muud jäänud ja hakkas torusse nutma. Ma siis lohutasin teda natuke. Nagu alati.

Ja parajasti siis, kui ma järelemõtlikult vannis seistes endale vett peale kallasin, helistati tõlkebüroost ja paluti üks! lause asap ära tõlkida. Aga see võttis kauem aega, kui ma arvasin. Ei, mitte tõlkimine ise, see käis kähku, vaid kogu sellega kaasnev nõme failimajandus - raamatukogu arvutiklassis hotmeil ja gmeil millegipärast toru ei võtnud ja Lossi tänava klassis ei tulnud pdf-i fail lahti... Ja ühesõnaga - mul kulus rohkem kui pool kena päeva mingi jabura mikseri kasutusjuhendi ärasaatmisega jahmerdades.

Aga ma vist näen kõike ikka veel eilse päeva valguses. Zavoodis istusime mu meelest küll täpselt samas lauas ja täpselt samade vanade peerudega nagu 1998. aasta sügisel, võimalik, et see oli 8. septembril - ma mõtlen päeva, mil nad mu esimest korda Zavvi tarisid ja ohtralt õlut välja tegid. Vanad peerud olid kõik koledal kombel kaalus juurde võtnud. Vaatasin neid kerge muigega - nad olid muutunud selliseks, et täiesti arusaamatu tundus, kuidas küll mõningad isendid nende hulgast mulle kunagi meeldida said. V. sai situatsiooni koomilisusest täpselt samamoodi aru.

E. (kah purjus, ma arvan) pakkus mulle oma fotoaparaati kasutamiseks, sest tal on endal nüüd uus ja digitaalne. Ma ei saa siiani aru, kas ta ikka mõtles seda tõsiselt või ei. Ja miks või kust ta üldse teab, et mu fotokas rikkis on...? Iseenesestmõistagi oli mul selle üle siiski hea meel. Mäletan, et mõtlesin Zavvis augulisel metalltoolil istudes, kui hea poiss see E. on.

Ma pidin ikka väga väga purjus olema, sest tavaliselt - peale kahte õlut, ma mõtlen - mul niisugust jooksuisu küll peale ei tule ja võõraste punapäiste meeste käest suitsu pole mul kah muidu kombeks küsida. Aga suitsetamine tundus eile kuidagi eriliselt lahe. Ja kogu see õhtu oli ikka täiesti pöörane ja vahva - välja arvatud fakt, et võõras kollase jopega mees, kes nihkus diivanil istudes kogu aeg lähemale, arvas lõpuks, et ta võib oma käe suisa minu käe peale panna. Võtsin enda oma küll kohe alt ära, aga - oo õudust! - siis kukkus tema käsi jälle mulle põlve peale, nii et ma olin sunnitud diivanilt tantsima põgenema. Noh, lõpuks sai ta oma pealetükkivusest aru. Aga mind pani see seik küll ennast jube vana ja koledana tundma - see mees oleks ju sama hästi ka mu isa olla võinud! Ja nüüd ma olen pisut segaduses, sest alles paar nädalat tagasi küsiti mu käest hambapolikliinikus, kas ma ikka olen 18 täis.

Üle Toomemäe koju vantsides ajas miski asi mind hüsteeriliselt nutma. Praegu ma kahjuks enam ei mäleta, mis see oli. :) Võibolla vanadus või üksindus?

Oi, aga V. tänaõhtune kaaskannatajalik telefonikõne tegi tuju ja olemise küll palju paremaks - üritasin ette kujutada, kuidas ta pohmas peaga ronimisseinal pea alaspidi ripub ja see ajas mind kangesti itsitama. Ma loodan, et V. annab mulle andeks, eksole.

Päris hea meelega läheks nüüd uuele ringile.