Õhtul raamatukogus üritasin tunni ajaga päästa kogu päeva, aga nii raske oli keskenduda, sest üks halli jopega mees seisis sotsiaalteaduse riiuli ees, lehitses raamatuid ja tegi vahetpidamata "mh... mh... mh... mh...". Raamatut tagasi pannes jäi ta alati vait, aga kahmas kohe jälle riiulist uue, köhatas hääle puhtaks ja hakkas otsast peale.

Kindlasti on sellele loogiline seletus, mõni mulle tundmata haigus või miski muu...

Aga mul tekkis seal teatmesaalis täiesti paaniline tunne, et ma juba olen täpselt sealsamas korra täpselt niimoodi kellegi mh-e kuulanud, pea viltu keeranud ja mõelnud - miks ometi!

No võibolla tahtis see halli jopega mees kangesti midagi öelda, aga ei saanud. Või äkki oli tal lihtsalt kõnedefekt?

Mu kunagisel armsal klaveriõpetajal I.Š.-l oli ka kõnedefekt. Ja ma mäletan, kuidas ma hakkasin ükskord tunnis naerma, lihtsalt sellepärast, et üritasin endale paaniliselt sisendada, et naerda ega nutta ei tohi, ja mul hakkas kohe ka enda pärast pööraselt piinlik ja hale, sest tegelikult ma ikka väga armastasin I.Š.-i, sest tema tunnis me peamiselt vestlesime ja tema ei rääkinud minuga kunagi nagu 10-aastase lapsega, ta kuulas tõsiselt mu arvamuse ära. Ja jumal üksi teab, et ta on seetõttu mu vaateid mõjutanud pea igas vallas - metsavendlusest harilike meesteni. Metsavennad olid nimelt ükskord Š.-i tulistanud. See oli siis, kui ta veel noor tütarlaps oli. Ja meeste kohta tavatses Š. öelda oma pehme Peterburi aktsendiga "Illussad mehhed on kõik egaisstid!"

Kõige selle pärast püüdsin mina jälle püüdlikult Tšerni etüüde ja "Matuška Golubuškat" vingus nägu tegemata mängida, kuigi mulle tollal tundusid etüüdid tüütud ja see viimane pisut tobe pala olevat, aga paljalt nende jutuajamiste pärast olin ma suuteline kõik viisakalt ära kannatama.