Esimesed päevad Tartus on hirmus pingelised. Kodumurele olen küll leidnud ajutise leevenduse (mis tähendab, et ma ei maga kuuse all, vaid P.&R.-i lahkes häärberis), ent lõpliku lahenduse kallal tuleb veel vaeva näha.

Eilne õhtupoolik ja pealeproov kujunes ootamatult vahvaks - ma hakkan peaaegu et arvama, et nad on mu sõbrad või et olukord on lootustandev. Aga kaks õlut pooltühja kõhu peale oli ometi liig mis liig. Pealegi muutusin ma sellest lootusetult jutukaks, ühesõnaga - laterdasin jälle rohkem, kui oleksin tahtnud.

Ja süda valutab ikkagi. Aga kas valutava südamega saab õiget fiilingut tekitada?

Oleks see ometi juba möödas!