Eile käisime V.-ga traditsioonilist väikese büdzeti toitu söömas ja pärast kohvitamas. Olen otsustanud, et nälgimist tuleb iga hinna eest vältida, sest kes teab, kaua selle kodu leidmisega aega võib võtta ja korralikult sööma ju lõppude lõpuks siiski peab.

V. üllatas mind sellega, et talle on lõpuks kohale jõudnud, mida ta elus teha tahab ja selle üle on mul ülihea meel - ma arvan, et ta väärib seda selginemist. Ja ta on ka tõesti tõesti (vist) ainuke inimene mu praeguste sõprade hulgas, keda sellise teadmisega õnnistatud on - kes teab, et tal on vähemalt üks ja väga konkreetne asi ajada. Ja ma olen peaaegu et kade, sest mul on tunne, et ma ei jõua enam niiviisi sihitult ringi rabeleda ja oodata, et lamp süttiks.

Täna tegin siis vähemasti midagi konkreetselt kasulikku tööotsimise vallas - eks näis, kas see ka vilja kannab - käisin nimelt raadios hääleproovis (ärge naerge midagi - ma lihtsalt vajutasin kõigile karjääritalituse Tartu pakkumistele resoluutselt 'kandideerin'! ja tulemus ongi nüüd käes. :)

Peale selle üritasin ärgitada oma lähisugulasi pabereid kokku ajama, et seda majanduslikku toetust taotleda, aga nagu selgus, on mu sünnitunnistus koos ema öökapisahtlite sisuga kadunud. Noh, see pole mingi üllatus, see on juba täiesti loomulik ja igapäevane asi meil kodus. Üllatus oli hoopis see, et isa sai oma pensionitõendi Pärnu pensioniametist vähem kui tunni ajaga kätte ja vähemasti ühe teise olulise dokumendi suutis ta ema olematu öökapi sahtlist ka üles leida... Ja noh, õieti tegin, et keset Küütri tänavat nutma ei hakanud, sest mida see 800 krooni ette või taha ikka nii väga muudab, pealegi mul on ju vähemalt mingi ähmane lootus kahe päevaga uus sünnitunnistus saada.