Eile õhtul kolisin L.- i ja Berta juurde. Traditsioonilisele pannkoogiläbule jõudsime L.-iga suhteliselt hilja, aga vähemasti sain ma selle viimaste minutitega kenasti tasa rabeletud. Ja peale kena jalutuskäiku maandusime L.- i ja E.-ga Zavoodis, kus tants läks lihtsalt edasi. Sellepärast mulle geograafid vist meeldivadki, et nad sõuksed suured peoloomad on. Pikal jalutuskäigul Karlovas jõudsin järeldusele, et kodutuna on kõige kergem aktiivselt ringi jõlkuda ja ennast lõbusalt tunda, sest paigalistumine tekitab ärevust ja muret.

Ja Zavoodis oli üks poiss, kes muudkui naeratas, nii et ma hakkasin teda juba pisut veidraks pidama, pealegi meenus mulle üks totter paari aasta tagune intsident, mis mind kergelt itsitama pani, aga pärast selgus hoopis, et ta polnud eestlane ja see seletab kõik.

Berta magas täna minu voodis. Võib muidugi arvata, et äkki talle meeldib lihtsalt nari ülemine korrus rohkem, aga mulle meeldib mõelda, et äkki on meie vahel mingi sümpaatia ja et äkki ma hakkan sedasi vaikselt kasside hingeelu mõistma.

Täna hommikul oleksin muidugi rumalusest ja kohusetundest ajendatuna Bertale kogemata medikamentide üledoosi andnud - S. oli lihtsalt detailselt kirjeldanud, kuidas Berta võtab antibeebipille ja võib nüüd jälle õues käia. Õnneks tuli mul enne pähe kasutusjuhendilt doseerimine igaks juhuks järele kontrollida ja kujutage ette - selgus, et kassidele piisab ainult ühest tabletist nädalas.

Aga see tänane viietunnine terminoloogia loeng! Mina lihtsalt ei suuda, mul lihtsalt tekib kõige ehedam kaklusrefleks, kui keegi mulle jälle selle Frege kolmnurga ette viskab ja püüdlikult tähistajast ja tähistatavast hakkab sogama. Eesti filoloogias algasid nimelt kõik loengud viis aastat järjest sellesama tüütu geomeetrilise kujundiga.