Asi, millest ma aru ei saa

... on see, et unenäod S.-ist on ära kadunud, aga ei ole asendunud värskelt veritseva haava unenägudega. Ja see on asi, mida ma seletada ei suuda. See on nähtavasti mu unenägude uus tahk, mis ajapikku seletab ennast ise.

Thomm on mulle selle kahe nädala jooksul saatnud kolm sõnumit, milles ta kinnitab, et lahkuminek ei pea tähendama boikotti, kuigi sõnumid ise on kõige lakoonilisemad ja konspektiivsemad, mida ma eales näinud olen. Milline kontrast varasema sideoperaatoriga! Mida oligi vaja tõestada.

Ma ise tundun endale südametu ja kalgi naisterahvana. Või kuidas seda nüüd öeldagi? Mul on hea meel, et ma olen nii rahulik ja rõõmus, aga ma olen ka endas justkui pettunud - millal ometi on see paks nahk mulle selga jõudnud kasvada? Või pean ma arvama, et kogu pisaratelaviin ja hüsteeriahood on alles ees? Oli see siis mingi... ei, seda see kahtlemata ei olnud.

Varem ma arvasin alati, et valu on võrdelises seoses asja olulisusega. Aga tegelikult on hoopis seos valu ja lahkumineku brutaalsuse vahel. Ja vaikimine on minu meelest konkurentsitult kõige brutaalsem.