Ahhaa!

Tänase päeva nali on see, kuidas ma istusin kontserdil, viimases reas, õigemini ukse taga lisapingil ja kahtlustasin, et nad võimendavad teist viiulit kuidagi kunstlikult. Vahtisin uudishimulikult kõlarite järele ringi ja ei saanud aru, kuidas üks pill nii kohutavalt vali saab olla, sest teemat polnud kohati üldse kuulda, mis mõjus nagu väga ilus dünaamiline nõks.

Nojah, aga selja taha unustasin küll lihtsameelselt vaatamata, ja seal ta just oligi seisnud! Ja kui mu armas sõber V. poleks mulle pärast öelnud, et see polnudki helitehnika viimane sõna, siis ma arvaks seda vist siiani.