Kodu!

Ma arvan, armas bloogikiibitseja, et teil võiks minu pärast siiralt hea meel olla - mul hakkab nüüd oktoobrikuust alates olema päris oma kodu. Jagatud, muidugimõista, aga ikkagi. Minu meelest praegu midagi paremat olla ei saagi. Täitsa lõpp.

Kodu asub tänaval, mille nimi mõnedes indoeuroopa keeltes (nagu taani ja hollandi, näiteks) kõlab pisut ropult, kuid mis sellest - aadressi ei pea ju iga kord ümbrikule kirjutama, eksole? Aga tore on see, et mu kodutee saab olema täitsa kena ja see on mu meelest väga oluline, sest mul on kalduvus kõndides asju selgeks mõelda, ja kui autod sõidavad liiga lähedal, siis ma ei kuule hästi oma mõtteid ja võin muutuda närviliseks.

Keegi on aja tagasi keeranud. Ma poleks uskunud, et selline asi on võimalik! Omajagu tore isegi, teate, on sattuda taas ühe väikelinna madala laega baari, kus on roheline sisustus. Noh, nimetamegi seda ruumi tinglikult Roheliseks Salongiks, nostalgia mõttes, hehe! Seal mängitakse parasjagu indie muusikat ja mehed vaatavad sind nagu värsket liha. Ja ukse vahelt sisse kiigates tuleb isegi seesama vana tuttav puberteetiline tunne peale. Ma ei saa ju midagi teha, et ma pärast puberteeti selles linnas vist õieti peol polegi käinud ja et mul seal sõpru-tuttavaidki enam pole.

Kõik tundub nii koomiline. Nõjatud baariletile, vaatad uudishimulikult ringi ja esimene inimene, kes sulle silma hakkab, on ikka seesama vana dj, keda sa küll isiklikult ei tunne, kuid kes sellest hoolimata paneb peale su kunagise lemmikloo - (Deee Lite’i Groove is in the heart - puhas endorfiin ja helged mälestused!), mille algusest läheb vaevalt kümme sekundit mööda ja platsis on su kunagine lemmikmees T. - täpselt samasuguse soenguga, täpselt sama pöörane, ainult et seekord lööb ta sulle ikka juba täiesti avalikult külge. Milline tore võidukas tunne! Nii vahva on olla seitsmeteistkümneaastase naiivse tüdruku asemel kahekümneviieaastane täiskasvanud naine, sellal kui tema on, oih!, kolmkümmend üks ja tunneb ennast kindlasti - ma lausa tajun seda - vananeva provintsilinna jobuna.
Ma ei saa siiani aru, miks selline inimene mulle kunagi imponeeris, mida kuradit ma temas leidsin. Kuigi, jah, Pärnu-suguse väikelinna valik oli tollal vist ikka väga väike, peaaegu olematu, ja mees, kes Vennad Karamazovid läbi oli lugenud, oli tollal mu meelest ikka midagi väga erilist. Ülejäänud olid kõik mingid täiesti mõttetud siilipeaga dressipükstes mölakad. Aga. Ma arvan, et ma oleksin palju vähem aastaid põdenud, kui ma tollal oleksin teadnud, et ta teeb kirjutades kpt-vigu ja kiitleb naistepäeviti oma peenise suurusega. :) Vabandust, ma olen vist halastamatu ja julm, sest ega tema mulle ju tollal otseselt midagi halba ei teinudki (peale tundidepikkuste vestluste Koidula pargi bussipeatuses - kes teab, äkki see oligi viga? :), küll aga drageeris ta Rohelises Salongis mu sõpru.
Hämmastav, kui suureks ja avaraks maailm on muutunud. Sellistes kohtades ja sellistel üritustel on lausa teraapiline käia, see paneb mind alati iseenda arengut ja jõudu tunnetama ja näitab kunagised piiratused julmalt kätte. Aga noh, ma olen tänulik sellise panoraami eest, ma arvan, et ma jõuan sedasi veel kaugele.
Mis Pärnu linna puutub, siis ma tõesti ei tea seal olevat vahvaid väljaskäimise kohti. Kõik baarid pannakse alati hiljemalt kell üksteist kinni, isegi suvel. Kontserdile minnes on kolm neljandikku publikust pensionieelikud, sageli mu ema sõbrannad. Kõik see paneb mind ennast alati väga veidralt tundma ja muudab Tartu õhkkonna kuidagi eriliselt armsaks.

Ainult naiste plaazi vastu ei saa mitte miski, sinna mind tõmbab millegipärast endiselt. Sel aastal jõudsin randa küll naljakalt harva… Naiste plaaz on muidu selline koht, kus vahel päevitavad kolm põlvkonda koos ja hästi veider on vaadata, kui sarnased inimesed oma emade ja vanaemadega on. Ja siis need jutud - naiste rannas käib alati valjuhäälne sädin ja mulin ning enamasti kuuleb seal ikka hüpernaljakaid asju.
Nädalavahetus kulges iseenesest üsna rahulikult. Laupäeval uimerdasin ja lugesin ja klimberdasin mõnuga klaverit, täitsa ilma süümepiinadeta - olen aru saanud, et peale ülikooli lõpetamist pole mul enam kusagile kiiret - koristasin (süümepiinade pärast) nii palju kui suutsin ja kütsin õhtul sauna, kuigi ma ei saanud sinna kohe minna, sest raadios rääkis parajasti mu lemmikõppejõud Jaan Ross. Läksin siis kõvasti peale keskööd sinna üksi mõnulema, mõtlesin, kas ma üldse olengi varem päris üksi saunas käinud - see on tavaliselt rohkem selline seltskondlik ettevõtmine...
Pühapäeval tulid nad kõik tagasi. See tähendab isa ja A. Õnneks olin ma selle aja peale suutnud isa kapist kõige räpasemad riided juba pessu panna, nii et selle pärast meil kismat kohe ei tulnud, ainult et kampsuneid oli pesumasina kõrval terve virn ja isa väitis, et tema pole neid ju veel üldse kandagi jõudnud ja mis käesolevasse aastasse puutub, siis oli tal ju õigus, ainult et minu meelest oli neid kampsuneid viimati küll vist paar aastat tagasi pestud. Sealt kapist leidsin ma veel terve hunniku täitsa vahvaid värvilisi pluuse, mida ma teda ealeski kandmas polnud näinud. Mõned särgid - need, millel ta ise, kenasti ausa põllumehe kombel musta niidiga auke oli parandanud - viskasin päris ära, need olid nii õudsed. Õhtul kardinaid otsides tulid ema kapist üllatuseks välja ka mõned kampsunid, mille isa seekord pesumasina eest ära oli jõudnud päästa. Ohkasin endamisi, aga jätsin need tema rõõmuks sinna. Järgmisel korral ma siis tean, kust musta pesu otsida, tal endal läheb kindlasti vahepeal meelest ära.

Siis me pesime räpakoera Toni puhtaks (ta oli aias jälle kaevanud või mingit jälkust söönud) - see oli muidugi omajagu keeruline ettevõtmine. A. kallas talle vett peale ja mina seebitasin ta sisse. Selgus, et talle vesi meeldib, aga koerašampoon on nõme, noh, meile jälle raputamine üldse ei meeldinud. Kui A. alumiselt korruselt käterätikuid tooma läks, siis ta üritas ikka korra vannist välja hüpata kah, nii paks kui ta meil ka pole, aga ma suskasin ta sinna kohe resoluutselt tagasi. Kõige lahedam oli vaadata, kuidas ta pärast käterätikuhunnikus püherdas, sedasi mõnust ägisedes. Ja föönitada lasi ta ennast kah päris kenasti - A. hoidis fööni ja mina sügasin teda kõhu alt, ainult et täpselt üks inimene jäi puudu, kes oleks ta käppadevahelisi susasid ja pulstunud kohti välja lõiganud. Lõpuks nägi ta nii armas, koorekarva ja lokiline välja. Mina tundsin jälle hästi tugevalt, et koerad on nagu natuke justkui lahedamad kui kassid.

Juuksed valutavad

Ärgates olin ikka veel purjus ning avastasin, et loeng juba ammu käib. (Kes see siga oli, kes tellis eile 10 tekiilat meie lauda!?) Nii et kooli polnud mõtet enam minna.

Piinasin ennast paari lohaka kõhulihaseharjutuse ja kätekõverdustega (kokku viis tk!). Ise mõtlesin, et paras mulle.

J.-i üheteistkümnese telefonikõne olin ka süüdimatult maha maganud - J. on nimelt L.-i naaber, kellel oli parajasti mingi iisraeli mees külas, kes pidi kokkuleppe kohaselt meile duši alla tulema, ainult et mina ei võtnud toru.

Isa helistas seekord hiljem (tavaliselt ajab ta mu oma varaste telefonikõnedega üles ja arvab, et ma olen kurb, sellal kui ma parajasti lihtsalt unine olen), ütles, et läheb Saaremaale Leili-tädi sünnipäevale ja küsis, kas ma tulen nädalavahetusel koju või peab ta Toni Naabri-Linda hoolde usaldama. Ma siis lubasin koju minna. Isa ütles veel, et ta armastab mind üle kõige maailmas ja et talle ei ole peale meie enam mitte kedagi muud jäänud ja hakkas torusse nutma. Ma siis lohutasin teda natuke. Nagu alati.

Ja parajasti siis, kui ma järelemõtlikult vannis seistes endale vett peale kallasin, helistati tõlkebüroost ja paluti üks! lause asap ära tõlkida. Aga see võttis kauem aega, kui ma arvasin. Ei, mitte tõlkimine ise, see käis kähku, vaid kogu sellega kaasnev nõme failimajandus - raamatukogu arvutiklassis hotmeil ja gmeil millegipärast toru ei võtnud ja Lossi tänava klassis ei tulnud pdf-i fail lahti... Ja ühesõnaga - mul kulus rohkem kui pool kena päeva mingi jabura mikseri kasutusjuhendi ärasaatmisega jahmerdades.

Aga ma vist näen kõike ikka veel eilse päeva valguses. Zavoodis istusime mu meelest küll täpselt samas lauas ja täpselt samade vanade peerudega nagu 1998. aasta sügisel, võimalik, et see oli 8. septembril - ma mõtlen päeva, mil nad mu esimest korda Zavvi tarisid ja ohtralt õlut välja tegid. Vanad peerud olid kõik koledal kombel kaalus juurde võtnud. Vaatasin neid kerge muigega - nad olid muutunud selliseks, et täiesti arusaamatu tundus, kuidas küll mõningad isendid nende hulgast mulle kunagi meeldida said. V. sai situatsiooni koomilisusest täpselt samamoodi aru.

E. (kah purjus, ma arvan) pakkus mulle oma fotoaparaati kasutamiseks, sest tal on endal nüüd uus ja digitaalne. Ma ei saa siiani aru, kas ta ikka mõtles seda tõsiselt või ei. Ja miks või kust ta üldse teab, et mu fotokas rikkis on...? Iseenesestmõistagi oli mul selle üle siiski hea meel. Mäletan, et mõtlesin Zavvis augulisel metalltoolil istudes, kui hea poiss see E. on.

Ma pidin ikka väga väga purjus olema, sest tavaliselt - peale kahte õlut, ma mõtlen - mul niisugust jooksuisu küll peale ei tule ja võõraste punapäiste meeste käest suitsu pole mul kah muidu kombeks küsida. Aga suitsetamine tundus eile kuidagi eriliselt lahe. Ja kogu see õhtu oli ikka täiesti pöörane ja vahva - välja arvatud fakt, et võõras kollase jopega mees, kes nihkus diivanil istudes kogu aeg lähemale, arvas lõpuks, et ta võib oma käe suisa minu käe peale panna. Võtsin enda oma küll kohe alt ära, aga - oo õudust! - siis kukkus tema käsi jälle mulle põlve peale, nii et ma olin sunnitud diivanilt tantsima põgenema. Noh, lõpuks sai ta oma pealetükkivusest aru. Aga mind pani see seik küll ennast jube vana ja koledana tundma - see mees oleks ju sama hästi ka mu isa olla võinud! Ja nüüd ma olen pisut segaduses, sest alles paar nädalat tagasi küsiti mu käest hambapolikliinikus, kas ma ikka olen 18 täis.

Üle Toomemäe koju vantsides ajas miski asi mind hüsteeriliselt nutma. Praegu ma kahjuks enam ei mäleta, mis see oli. :) Võibolla vanadus või üksindus?

Oi, aga V. tänaõhtune kaaskannatajalik telefonikõne tegi tuju ja olemise küll palju paremaks - üritasin ette kujutada, kuidas ta pohmas peaga ronimisseinal pea alaspidi ripub ja see ajas mind kangesti itsitama. Ma loodan, et V. annab mulle andeks, eksole.

Päris hea meelega läheks nüüd uuele ringile.

Päev täis mõttetuid asjaajamisi, bürokraatiat ja närveldamist.

Hommikul hakkasin jälle naistekliiniku tigeda registratuuri-tädi pärast nutma, või õigupoolest hansapanga intresside pärast, mis pidid ju alles oktoobri lõpus kukkuma, aga mis olid siiski juba täna mu kontolt maha võetud.

Arst arvas vist, et ma olen oma tsükli pärast nii mures, et võtab vee välja. :) Aga minu meelest oli lihtsalt piinlik, et ma ei saanud isegi visiiditasu maksta. Ja kuidas sellesse suhtuti!

Ja panka minnes öeldi lihtsalt, et jah, haridusministeeriumi nimekirjad on küll saabunud, aga me arvasime, et võibolla maksate siiski õppelaenu kohe tagasi.

Töövestlus oli tänase päeva ainuke helgem hetk - mind muudkui komplimenteeriti, aga mis sest kasu on, kui...

Ühesõnaga - õudne masendus hakkab vaikselt jälle peale tulema. Ma ei saa aru, millised mustad jõud tahavad, et ma ikka veel oma vanematest sõltuvuses pean olema. Ma arvan, et see on lausa karjuv põhjus selleks, et tänasel lahkumispeol kõik maha juua.

Mis kontsertidesse puutub, siis mulle plaksutamine absoluutselt ei meeldi. See mõjub nii, nagu torkaks keegi suure ilusa läbipaistva mulli terava nõelaga katki ja pärast on kõik kohad justkui närtsind õhupallinartse täis.

Praegu on mul selline destruktiivne tunne, mis võiks mind vabalt kedagi sõimama või lööma panna. Ja ma kardan ennast sellises meeleolus.

Õhtul raamatukogus üritasin tunni ajaga päästa kogu päeva, aga nii raske oli keskenduda, sest üks halli jopega mees seisis sotsiaalteaduse riiuli ees, lehitses raamatuid ja tegi vahetpidamata "mh... mh... mh... mh...". Raamatut tagasi pannes jäi ta alati vait, aga kahmas kohe jälle riiulist uue, köhatas hääle puhtaks ja hakkas otsast peale.

Kindlasti on sellele loogiline seletus, mõni mulle tundmata haigus või miski muu...

Aga mul tekkis seal teatmesaalis täiesti paaniline tunne, et ma juba olen täpselt sealsamas korra täpselt niimoodi kellegi mh-e kuulanud, pea viltu keeranud ja mõelnud - miks ometi!

No võibolla tahtis see halli jopega mees kangesti midagi öelda, aga ei saanud. Või äkki oli tal lihtsalt kõnedefekt?

Mu kunagisel armsal klaveriõpetajal I.Š.-l oli ka kõnedefekt. Ja ma mäletan, kuidas ma hakkasin ükskord tunnis naerma, lihtsalt sellepärast, et üritasin endale paaniliselt sisendada, et naerda ega nutta ei tohi, ja mul hakkas kohe ka enda pärast pööraselt piinlik ja hale, sest tegelikult ma ikka väga armastasin I.Š.-i, sest tema tunnis me peamiselt vestlesime ja tema ei rääkinud minuga kunagi nagu 10-aastase lapsega, ta kuulas tõsiselt mu arvamuse ära. Ja jumal üksi teab, et ta on seetõttu mu vaateid mõjutanud pea igas vallas - metsavendlusest harilike meesteni. Metsavennad olid nimelt ükskord Š.-i tulistanud. See oli siis, kui ta veel noor tütarlaps oli. Ja meeste kohta tavatses Š. öelda oma pehme Peterburi aktsendiga "Illussad mehhed on kõik egaisstid!"

Kõige selle pärast püüdsin mina jälle püüdlikult Tšerni etüüde ja "Matuška Golubuškat" vingus nägu tegemata mängida, kuigi mulle tollal tundusid etüüdid tüütud ja see viimane pisut tobe pala olevat, aga paljalt nende jutuajamiste pärast olin ma suuteline kõik viisakalt ära kannatama.

Ja... bingu! (u rubertu e du riu dõ žaneiru!)

Purtugeši tunnis pole pole ma ikka veel õppinud poest leiba ostma, küll aga anti meile täna teada, mis asjad on pénis ja vagina - nagu seal oleks midagi uut või arusaamatut. Nojah, võibolla söömine polegi siis nii oluline?

Ja paistab, et vähemalt mu eilne eneseupitamine on ennast ära tasunud. Keegi tore tädi kutsus vestlusele. Homme, kujutage ette! Bingu! Até amanhã!

Lugupeetud ja kõrgesti austatud bloogikiibitseja

Lootus on mus jälle tärganud. Ma ei tea, kas ma julgengi seda siia kirjutada, aga ma käisin täna taas üht võimalikku kodu vaatamas ja et ma juba NIIII tüdinenud olen igasugu kallitest või koledatest uberikest, mida ma siiani takseerinud olen, siis ma palun teil kõvasti pöialt hoida. Südamest kohe. Sest mu kõhnuke rahakott hakkas hinda kuuldes kergelt nurruma!

Noh, ahjuküte oleks ainult veel ideaalsem. Tõesti. Arvestades veel ruumiõhusündroomi, mis mind keskküttega majades lämbuma ja suu kaudu õhku ahmima paneb. Aga L.-i juures on jälle talviti kaks korda päevas ahju küttes ikka 15 kraadi. Ja mina vana laiskvorst ja ringitõmbaja, kust ma võtan selle kütmiseks vajaliku aja, ah? Pealegi pole mul ühtki säärast pakkumist.

Teie Vares Külm,

Ja, noh, lubage - iseenesestmõistetavalt, eksole - endale avaldada lugupidamist, seda ja teist ning muud vajalikku jama.

Vabandust!

Vares Valetaja

Sest kesse muu on võimeline kaaskirjadesse kirjutama "olen kohusetundlik ja töökas" ja muid kõlavaid fraase, mis mind ennast kõvasti ette lugedes vist küll punastama võiksid panna. Ma arvan, et mu töökogemuste lahter ongi siiani nii hõre olnud just seepärast, et mul on kalduvus alati kõik ausalt ära rääkida ja selline haigete eneseupituskirjade kirjutamine ajab mind ausalt öeldes kergelt oksele ja ega see mul vist nüüdki päris õieti välja ei tule. Isegi kui ma väga tahaks.

Aga tööd on mul hetkel hädasti vaja.

Nii et loodetavasti olete mu kandidatuurist huvitatud ja võtate kõigest hoolimata ühendust!

Aaaah!

Kujutage ette, kui nõmedad ja ettevaatamatud on need kontsutõmbajad - mina ulatan neile heauskselt oma piletid ja nemad rebivad ribadeks hoopis fila kammerkoori pileti konrolliosa, aga see kontsert ju alles tuleb! Või pean ma sellest nüüd äkki ilma jääma? Või kusagile õiendama minema? Milline frustratsioon! :(

Ahhaa!

Tänase päeva nali on see, kuidas ma istusin kontserdil, viimases reas, õigemini ukse taga lisapingil ja kahtlustasin, et nad võimendavad teist viiulit kuidagi kunstlikult. Vahtisin uudishimulikult kõlarite järele ringi ja ei saanud aru, kuidas üks pill nii kohutavalt vali saab olla, sest teemat polnud kohati üldse kuulda, mis mõjus nagu väga ilus dünaamiline nõks.

Nojah, aga selja taha unustasin küll lihtsameelselt vaatamata, ja seal ta just oligi seisnud! Ja kui mu armas sõber V. poleks mulle pärast öelnud, et see polnudki helitehnika viimane sõna, siis ma arvaks seda vist siiani.

Asi, millest ma aru ei saa

... on see, et unenäod S.-ist on ära kadunud, aga ei ole asendunud värskelt veritseva haava unenägudega. Ja see on asi, mida ma seletada ei suuda. See on nähtavasti mu unenägude uus tahk, mis ajapikku seletab ennast ise.

Thomm on mulle selle kahe nädala jooksul saatnud kolm sõnumit, milles ta kinnitab, et lahkuminek ei pea tähendama boikotti, kuigi sõnumid ise on kõige lakoonilisemad ja konspektiivsemad, mida ma eales näinud olen. Milline kontrast varasema sideoperaatoriga! Mida oligi vaja tõestada.

Ma ise tundun endale südametu ja kalgi naisterahvana. Või kuidas seda nüüd öeldagi? Mul on hea meel, et ma olen nii rahulik ja rõõmus, aga ma olen ka endas justkui pettunud - millal ometi on see paks nahk mulle selga jõudnud kasvada? Või pean ma arvama, et kogu pisaratelaviin ja hüsteeriahood on alles ees? Oli see siis mingi... ei, seda see kahtlemata ei olnud.

Varem ma arvasin alati, et valu on võrdelises seoses asja olulisusega. Aga tegelikult on hoopis seos valu ja lahkumineku brutaalsuse vahel. Ja vaikimine on minu meelest konkurentsitult kõige brutaalsem.

Õnn on nii üürike - V. teatas täna, et ta läheb juba septembri lõpus jälle Eestist ära.

Alati, kui kõik inimesed taaskord lahkuma hakkavad, tekib mus õudne kohapealkopitaja tunne. Seda enam, et ma ei saa ise ka aru, mis mind siis õieti Eestis kinni hoiab. Võibolla fakt, et mu portugali keel on veel nii olematu, et ma ei oskaks poest leiba osta - see on ka asi, mida ma sel semestril jälle aktiivselt parandada püüan. Kuigi võibolla ma ikka pean endale tõestama, et ma saan Eestis ka oma eluga iseseisvalt hakkama ega sure igavuse ja pimeda talve kätte ära.

Talve tulek tundub mulle hetkel küll pisut hirmutav - noh, mul on ka hetkel Tartus millegipärast peaaegu et ainult suveriided kaasas- üks kampsun ja üks pintsak on, ja siis see ükspäev kaltsust suurest hirmust ja külmast sügisõhust ostetud jope, mis on viimastel päevadel räigelt marjaks ära kulunud.

Aga tänane hommik oli nii ilus, esimest korda nägin, kuidas L.-i tuppa ja isegi nari teisele korrusele paistis läbi puudeokste värelev päike. Õue minnes oli kõik nii tume, hele ja sädelev ühekorraga ja meenutas mulle, et olin juba eelmisel nädalal leidnud maast kaks kastanimuna, ent teesklen ikka veel, et suvi on.

Noh jah, on inimesi, kes tulevad jälle parajasti tagasi - näiteks A., kes saabus Indiast ja kes näitas eile Bollywoodis vändatud videot, milles ta ise osales (oma kena viis sekundit vähemalt) ja mille nimi oli Aashik Baraya või midagi säärast... Ja siis meie huilgasime ja plaksutasime kõvasti ja kõigil oli nii hea meel. :) Mina lubasin endale kah ükskord Mumbaisse sattudes Bollywoodi filmitööstusele silm peale visata.

Kuulge, ma hakkan vist ninasarvikuks muutuma! Igatahes ilutseb mu oimul, täpselt vasaku kulmu kohal selline kohutav roheline laik, mis on pärit nädalatagusest avamatka peost, kus dr.P. virutas mulle tantsuplatsil ilge uhhaaga vastu vahtimist. Kui ma seda talle hiljem näitasin, siis ta ehmatas koledasti ära ja hakkas vabandama, arvates, et ta tuli mulle kallale. See oli nii naljakas. Ma siis seletasin, et noh, võib ka olla, et ma ise natuke hüppasin talle vastu kätt.

Kulm näeb tõesti nii välja, nagu ma oleks ennast ohtralt rohelise lauvärviga kokku mäkerdanud, kuigi mul tegelikult polegi sellist värvi kosmeetikat. Aga hirmutaval ninasarviku välimusel on ka väike positiivne moment - roheline nimelt rõhutab mu silmaiirise värvi. Kui tore!

Ma arvan, et ma peaks õppima tantsuplatsil vähem rabelema. Sest kaks aastat tagasi murdsin ma Veetorni saunas ühe Ivo Linna laulu ajal koguni jalaluu ja pidin kuus nädalat kipsiga ringi luukama ja topeltkaltsiumiga keefiri näost sisse ajama. Õnneks mulle keefir maitseb, aga ma kohe sugugi ei tahaks, et säärased õnnetusjuhtumid korduvad.

Testosteroon on nõme.

Armas bloogikiibitseja, öelge palun, kuidas saaks halbadest harjumustest lahti!

Mul on oma hilinemiste pärast juba täiesti piinavalt piinlik. Kuidas saab 25-aastasena ikka veel mitte jõuda õigeks ajaks loengusse, ah? Mul on tunne, et ma ei oska ennast õigesti kasvatada. Õudne.

Noh, põhimõtteliselt võiks ju ka leppida, aga seda ma ka ei taha teha. Ma pean ikka veel proovima. Võibolla ennast premeerima lahtise martsipani või sefiiriga peale igat korda, kui ma olen jõudnud õigeks ajaks, ah? See aitaks ühtlasi ka meeleolumuutuste vastu, kas pole?

Liile ja laile

Eile oli meil Tormis proovis - kuulas üle ja kommenteeris, käskis igal pool, kus vähegi võimalik, ahelhingamist teha - päris astmaatiline tunne tuli peale, aga laulud läksid sellest palju paremaks - ning röökis täiest kõrist 'Aa rannal kohvi keidetti ja sulatetti voida', mis oli äärmiselt sütitav ja rohkem kui naljakas. Mina sain teada, et altide tin-naa oli mõeldud nagu karmoška ja meie peenike tinna-tinna-taa on tegelikult balalaika ja sellest läks kõik kuidagi paika.

Selgus, et Tormis on juba 75 aastat vana, millest mul hakkas kohe väga kahju, ma olin kogu aeg arvanud, et ta jõuab veel palju arranžeerida. Siis meenusid mulle need kiigelaulud selle plaadi pealt, mis... ah, see polegi oluline, ja see, kuidas ta ikka Pärnus suvitamas käis.

Üleeilse päeva peale võib kalendrisse ka linnukese teha - mul õnnestus meie koori nimelt üks meesolevus ära rääkida. Raekoja platsis, lihtsalt. Ma arvan, et olen medali vääriline. Või õigemini peaksid selle saama need mehed, kes sellise 'naiste asjaga' ennast vaevaks võtavad vaevata.

Üldiselt on esmaspäeva ja kolmapäeva õhtud peaaegu et ainuke aeg, kus ma end mingit moodi õnnelikuna tunnen. Kõik.

Naljakas, aga mu sissekanded on suures osas mingiteks kassatšekilaadseteks tulparuanneteks muutunud. Süveneda ja järgi mõelda pole enam aega. Ja ausalt öeldes on mu elu ka praegu selline vähkremine ja pendeldamine. Või nimekiri asjadest ja nähtustest, mille taga ei ole tegelikult mitte midagi.

Rahu tahaks. Ja kodu tahaks ka.

Viimased koduotsingud on täiesti masendusttekitavad. Või õigupoolest mida arvata korterist, mille asukoht ja hind on enam-vähem vastuvõetavad, aga mille omaniku (kes ise elab alumisel korrusel) esimene nõue on pehmed sussid ja mürgeldamine keelatud. Ja kes kõige tipuks lubab vanemate aadressi ja nimed rangelt kirja panna, et probleemide tekkimisel oleks kena kaevata. Minu mürgeldamisaldis süda igatahes sellisesse 'laagriülema' valvatavasse asundusse sisse kolida ei luba. Ma mõistan, et ega mina tegelikult ei olegi kellegi korralik kodanik, sest kui mul ikka väga paha ja ängistav on, siis ma lausa pean muusika põhja keerama ja põhjalikult mürgeldama ja mul tuleb sageli tuju öösel kell kolm täiest kõrist röökida 'Fac ut portem christi mortem' ja kui vaja, siis ka 'Puhas armastusõnn' ja muud sarnast, mille pärast mul ka eelmises elukohas regulaarselt nii alumiste, ülemiste kui ka kõikvõimalike keskmiste naabrinaistega probleeme tekkis - nad nimelt kahtlustasid, et meil on seal spordisaal - sest M. harjutas siis žongleerimist ja mina tantsisin. See oli alguses, hiljem muidugi keelati kõik ära, sealhulgas pesumasina vooliku vannist välja unustamine (mida tegelikult tegi Thomm, ausõna). Nii et laagriülema värskelt (aga äärmiselt lohakalt ja maitselagedalt) tapetseeritud kodu jääb vist minu poolt küll asustamata. Ja ausalt öeldes tahaks ma kohutavalt tagasi Poe tänavale, kus olid nii ilusad ornamentide ja ajalehtede ja eestiaegsete tapeedikildude kihtidega kirjud seinad, millesse võis uppuda. Ja kõrged laed!

Eile käisime V.-ga traditsioonilist väikese büdzeti toitu söömas ja pärast kohvitamas. Olen otsustanud, et nälgimist tuleb iga hinna eest vältida, sest kes teab, kaua selle kodu leidmisega aega võib võtta ja korralikult sööma ju lõppude lõpuks siiski peab.

V. üllatas mind sellega, et talle on lõpuks kohale jõudnud, mida ta elus teha tahab ja selle üle on mul ülihea meel - ma arvan, et ta väärib seda selginemist. Ja ta on ka tõesti tõesti (vist) ainuke inimene mu praeguste sõprade hulgas, keda sellise teadmisega õnnistatud on - kes teab, et tal on vähemalt üks ja väga konkreetne asi ajada. Ja ma olen peaaegu et kade, sest mul on tunne, et ma ei jõua enam niiviisi sihitult ringi rabeleda ja oodata, et lamp süttiks.

Täna tegin siis vähemasti midagi konkreetselt kasulikku tööotsimise vallas - eks näis, kas see ka vilja kannab - käisin nimelt raadios hääleproovis (ärge naerge midagi - ma lihtsalt vajutasin kõigile karjääritalituse Tartu pakkumistele resoluutselt 'kandideerin'! ja tulemus ongi nüüd käes. :)

Peale selle üritasin ärgitada oma lähisugulasi pabereid kokku ajama, et seda majanduslikku toetust taotleda, aga nagu selgus, on mu sünnitunnistus koos ema öökapisahtlite sisuga kadunud. Noh, see pole mingi üllatus, see on juba täiesti loomulik ja igapäevane asi meil kodus. Üllatus oli hoopis see, et isa sai oma pensionitõendi Pärnu pensioniametist vähem kui tunni ajaga kätte ja vähemasti ühe teise olulise dokumendi suutis ta ema olematu öökapi sahtlist ka üles leida... Ja noh, õieti tegin, et keset Küütri tänavat nutma ei hakanud, sest mida see 800 krooni ette või taha ikka nii väga muudab, pealegi mul on ju vähemalt mingi ähmane lootus kahe päevaga uus sünnitunnistus saada.

Pühapäeval piinasin ennast kena kolm tundi raamatukogus ühe kooliks vajaliku tekstiga, püüdsin tahtejõudu kokku võtta, aga lõpuks jõudsin äratundmiseni, et kõige parem oleks siiski koju magama minna - otsmik kukkus plärts ja plärts vastu lauda... Ei tea, miks need peojärgsed päevad küll on sellised mõttetud?
Aga te kindlasti pole veel kuulnud, et mu armas sõber V. on Krimmist tagasi! Jee!

Lootus

Eile rööbastel istudes anti mulle telefoni teel teada, et see korter, mis eelmisel nädalal ära langes, on ootamatult uuesti saadaval, nii et ma üritan seda täna vaatama minna ja loodan siiralt, et seal on kõrged laed ja suured päikesepoolsed aknad ja kõik muu, mis mulle meeldib, et see otsimine juba ükskord lõpeks ja ma saaksin keskenduda muudele laokilolevatele aspektidele oma elus.

Solntse svetit i rastjot trava

Uuu! Käisin oma elu neljandal avamatkal! Kõik oli nii nagu alati, ainuke erinevus oli see, et ajuti tundsin ma ennast juba tõelise 'vana peeruna'. Selline nostalgia tekkis - tutvustusring, Ahja jõgi, Kiidjärve pood ja see tuttav lagendik või õigemini viljapõld, kust me esimesel aastal mingi erilise rebaseõhina ja põnevusega purjus P. seltsis otse kuusepadrikusse ekslesime.

Seekord rändasin suurema osa ajast S.-i ja E.-ga ühes meeskonnas. Peale laevasõitu ja rammusat piknikku heitsime metsas lihtsalt pikali ja põõnasime keset päeva vast rohkem kui tunni jagu. Nii vaikne ja mõnus oli. Ja õhtul jäime suurema seltskonnaga - nagu ikka - pimeda kätte, (või noh, võtsime raudteerööbastel natuke viina ja kuulasime veteran P. heietusi ja legende), ent jõudsime ikka ilusasti Karilatsile kohale.

Dr. P. oli sel aastal võtnud kaasa Draama festivalil esinenud prantsuse tüdrukute bande, mis oli mu meelest eriliselt vahva - siin Tartus pole ju sageli kellegagi üldse prantsuse keelt võimalik rääkida. Nad olid kõige suhtes nii entusiastlikud, muuhulgas ka kõik keskmisest blondimad meesterahvad, segasaun ja ujumaminek, kuigi viimased kaks jäid seekord ära. Dr. P. ja co eksitas nad vahepeal nii metsa ära, (ma küll hoiatasin neid dr. P. matkamismaneeride eest juba ette, aga P. on P. :), et nad jõudsid kohale kõige viimastena, vist peale keskööd. Tantsuõhtu lõpuks olid nad mu meelest küll suurema osa meestest maha niitnud, kahju ainult, et nad ise sellest sugugi aru ei saanud :) - Eestis käib drageerimine ju hoopis teistmoodi. Aga pidu oli nii lahe, kargasime lageda taeva all, teate küll - solntse sveetit i rastjot travaa, no tebee aa-na ni nuznaa-aa! - täpselt niimoodi. Üks sakslane, kes ka seal oli, vahtis segaduses ringi ja ei saanud sugugi aru, miks me kõik haige tütarlapse ja darogi laulu peale endast välja läksime. Peo lõpu poole olin sunnitud nentima, et uus põlvkond on puldi taha lastud ja muusika balansseerib hea ja halva maitse piiril, vähemalt minu jaoks küll, ja see tekitas jälle suure igatsuse dr. P. vinüülidisko järele, aga need ajad on vist küll pöördumatult möödas...

Öö möödus kõval ja kergelt räpasel põrandal, täielikus kilukarbis, mistõttu vähemalt ei olnud nii külm nagu ma kartsin, igatahes elasin ma selle üle ja jalutasin päikesetõusu ajal rahulolevana läbi varahommikuse paksu udu üksi esimese bussi peale, aga üks auto võttis mu tee äärest kohe peale, nii et ma olin juba enne kaheksat Tartus tagasi.

Eile õhtul kolisin L.- i ja Berta juurde. Traditsioonilisele pannkoogiläbule jõudsime L.-iga suhteliselt hilja, aga vähemasti sain ma selle viimaste minutitega kenasti tasa rabeletud. Ja peale kena jalutuskäiku maandusime L.- i ja E.-ga Zavoodis, kus tants läks lihtsalt edasi. Sellepärast mulle geograafid vist meeldivadki, et nad sõuksed suured peoloomad on. Pikal jalutuskäigul Karlovas jõudsin järeldusele, et kodutuna on kõige kergem aktiivselt ringi jõlkuda ja ennast lõbusalt tunda, sest paigalistumine tekitab ärevust ja muret.

Ja Zavoodis oli üks poiss, kes muudkui naeratas, nii et ma hakkasin teda juba pisut veidraks pidama, pealegi meenus mulle üks totter paari aasta tagune intsident, mis mind kergelt itsitama pani, aga pärast selgus hoopis, et ta polnud eestlane ja see seletab kõik.

Berta magas täna minu voodis. Võib muidugi arvata, et äkki talle meeldib lihtsalt nari ülemine korrus rohkem, aga mulle meeldib mõelda, et äkki on meie vahel mingi sümpaatia ja et äkki ma hakkan sedasi vaikselt kasside hingeelu mõistma.

Täna hommikul oleksin muidugi rumalusest ja kohusetundest ajendatuna Bertale kogemata medikamentide üledoosi andnud - S. oli lihtsalt detailselt kirjeldanud, kuidas Berta võtab antibeebipille ja võib nüüd jälle õues käia. Õnneks tuli mul enne pähe kasutusjuhendilt doseerimine igaks juhuks järele kontrollida ja kujutage ette - selgus, et kassidele piisab ainult ühest tabletist nädalas.

Aga see tänane viietunnine terminoloogia loeng! Mina lihtsalt ei suuda, mul lihtsalt tekib kõige ehedam kaklusrefleks, kui keegi mulle jälle selle Frege kolmnurga ette viskab ja püüdlikult tähistajast ja tähistatavast hakkab sogama. Eesti filoloogias algasid nimelt kõik loengud viis aastat järjest sellesama tüütu geomeetrilise kujundiga.

Nii keeruline

Noh, armas bloogikiibitseja, nagu te juba teate, olen ma osalt oma tähelepanematuse ja uimerdamise ning osalt jälle ülevoolava reisikihu pärast sattunud küll õigesse osakonda, aga pisut valesse õppevormi, vähemasti õppeinfosüsteemi andmetel, reaalselt on mul loengud teistega koos ja meid on kokku kõigest neli. Jaa-ja nüüd ma siis käisin kellegi metoodiku või asjapulga proua M. K.-ga isiklikult rääkimas ja nagu ma arvanud olingi, on väga suur tõenäosus, et ma saan kevadel lihtsalt eksternina lõpetada või kui see ei peaks olema lubatud, siis seda totrat 3+2 süsteemi jätkata, nii et ma ei kaota mitte kui midagi.

Aga loengud olid täna küll parajalt õudsed, ses mõttes, et täiesti võimatu tundub ära õppida selline terminiterägastik ning pealegi hirmutas meie õppejõud kohe alguses, et ta ei julge ise kah veel otse prantsuse keelde tõlkida. (Milline, perspektiiv, eksole! :) Õppejõud lausus veel, et tegelikult oleks ta ise ka tahtnud kirjaliku tõlke magistrikraadi, aga pole kedagi, kes oleks pädev õpetama ning vatras sinna otsa pikalt institutsioonidesse tööle võetud mölakatest, kes terminitest ja ortograafiast mitte mõhkugi ei jaga, ent õppida ka ei võta vaevaks. Üldse tundus mulle, et ta võtab meid liiga palju nagu sõbrantse ja lobiseb nagu pisut üleliia. Mina poleks küll julenud auditooriumi ees sädistada, et oi kui kole, oi kui kole, mul on meiliboks täitsa tühi, aga kõik armukese saadetud kirjad on õnneks alles jäänud, ja mõelda vaid, kui... ja nii edasi.

Kogu terminitealane jutt tundus ka parajalt jube. Jõudsin juba mõelda, et sain mis tahtsin, kui praktilisemat sorti haridust soovisin, ja pidasin vaikselt plaani kogu üritus sinnapaika jätta ja minema kõndida, aga lõpuks ulatas ta meile kodutööks tehnilise teksti muusikainstrumentide kohta ja ainult selle pärast ma sinna edasi istuma jäingi. Aga üldiselt mul oli kõikse aeg tunne, et ma ei saa aru, millest jutt käib, sest terminid olid täiesti seinast seina: kõikvõimalikud hüpoteegid ja osanikud ja aktsionärid ja ärikaaslased ja Euroopa põhiseaduse leping, mitte põhiseaduslik lepe! ja sünnituspuhkus! mitte lapsehoolduspuhkus ja perekonnaseis ja perekonnaseisuametnik ja ja ja ... nii et kogu see puder hakkas mul peas täiesti ringi käima, sest näis, et ma ei ole ealeski võimeline selliseid tüütuid juriidilisi termineid omandama. Aga kole õõvastav on, teate, kui mingi tobe sõna nagu hüpoteek, mis ei tekita mus mingit meeldejätmist hõlbustavat visiooni, sel lihtsal põhjusel, et mul pole aimugi, mida see nähtus reaalselt endast kujutab, hakkab äkitse kurku kinni nöörima ja ei lase enam rahulikult hingata, ning selliseid jaburaid sõnu on tuhandeid!

Niisiis avastasin ma järjekodselt, et ma olen vist ikka vales kohas, sest selleks, et seal hakkama saada, oleksin ma pidanud eesti keele asemel hoopis juurasse sisse astuma, aga kas ma selliste asjadega siis tahangi tegeleda või? Kuhu jääb loominguline aspekt, ma küsin? Ühesõnaga, kriis on käes.

Aga head pannkoogiläbu meile kõigile! Elagu septembrikuu ja Tartu linn!

Täna olen bussiga ikka tõelise Eesti-tuuri läbi teinud - sõitsin Pärnust Tallinna, kuhu mind eile tööintervjuule kutsuti, ja siis bussiga Tartusse. Äärmiselt tüütu, aga midagi pole teha. Tallinna jõudes pidin veel A. korteris riideid vahetama, et vestlusel viisakam välja näha. Päris veider oli sedasi kontsadega mööda linna kakerdada, hea, et ma ise ennast ei näinud, oleksin vist eelarvamusest nina kirtsutanud... Aga vestlus läks üldjoontes ilusti. Mind küsitles noor suuuuurte silmadega hästi armas tütarlaps, kes rääkis eesti keelt kerge ja meeldiva aktsendiga, nii et mulle tundus, et päris tore oleks sellise ülemusega koos töötada. Mitte nagu pensionieelikust E., kelle meelest peahoones - valgete puhaste sammaste vahel, kujutage ette - on ülim pühadusetõotus juunikuumuses ilma sukkpüksteta arvuti taga vokaalide formante mõõta. Ja kes pealegi parandab teie isiklikes elektronkirjades kirjavigu, niimoodi nõudlikult kaagutades, üle teie õla.

Homme algavad siis esimesed erialased loengud: majandus- tehnika- ja õiguskeele tõlked. Olen kergelt uudishimulik ja põnevil, aga kardan, et see kujuneb tüütumaks kui varasemad tõlkeloengud. Ma ei saa ju midagi teha, et mulle meeldiks ilukirjandus kõige rohkem, aga selle tõlkimist otseselt keegi ei õpeta. Ja ma siiralt loodan, et homme on internetis juba avatud need ained, kuhu mina registreeruma pean, muidu muutub see ootamine lihtsalt tüütuks ja tähtaeg on ka ju varsti juba möödas...

Valusatest asjadest

Sõitsime mu lähisugulase kodanik A.-ga Pärnusse. Kodu oli jube tolmune, kuidagi koltunud ja pleekinud ja pitsitas südant. Vanaema kiviktaimla kõrvalt lillepeenrast leidsin posu kollaste õite ja torkivate lehtedega hiiglaslikke võilille moodi taimi. Äädikapuud polnud keegi püganud, ainult muru oli kohusetundlikult niidetud.

Pühapäeva õhtul nägin isa, viimase kuu jooksul oli ta täiesti blondiks pleekinud, paistis ajamata habemega hoopis teistsugune ja vaatas mind kuidagi seletamatult nukra pilguga.

Ta oli eelmisel nädalal redeli otsast alla kukkunud, kuigi seda julges ta mulle öelda alles järgmisel päeval (A.-le oli ta öelnud ka alles kolm päeva hiljem). Ma ei teadnud, mida mõistlikku niisuguse matsu peale kosta. Valus oli.

Ja vihaseks tegi ka. Tahaks teda kuidagi kaitsta - omakasupüüdlike ja pahade inimeste eest. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab palgata epilepsiahaige pensionärist mehe mustalt maja värvima, ilma tellinguteta kusjuures, ja siis, kui ta on töö ära teinud, ei maksa muidugi pooltki algselt lubatud summast. Ja see ei ole esimene kord. Isa lubas muidugi mitte kunagi enam nii teha - mitte lasta ennast ära kasutada ja mitte redelil kõõluda, aga põhimõtteliselt pole sel kõige vähematki tähtsust, mida ta lubas, sest selle haiguse tõttu ei mäleta ta nagunii paari nädala pärast midagi. Ja mina tõepoolest ei tea, mida teha.

Maartje soovitas isa kusagile institutsiooni paigutada, aga see oleks kuidagi eriliselt julm mu meelest - viia ta oma majast minema vanadekodusse. Ta enda meelest on ju temaga kõik korras. Või peaaegu kõik. Sest ma arvan, et ta tajub, et inimesed peavad teda veidraks ja kaugenevad, välja arvatud onu Leino ja lapsepõlvesõber Ubi. Ma ise sain ka vanasti, siis kui tal need mäluprobleemid algasid, enamasti lihtsalt vihaseks, sest raske on mõista, kuidas saab täiskasvanud inimene mitte teada, kuhu ta võtmed või passi või muud olulised paberid on pannud! Kuni ta ükskord hakkas nutma ja ütles, et tal on kahju, aga ta lihtsalt ei mäleta.
Ja kuidas ma ütlen oma aktiivsele ja paigalpüsimatule isale, et ära tee tööd, istu kodus, lahenda parem teleka ees ristsõnu. Seda teeb ta ju talvel nagunii. Ja ma olen näinud, kui üksikuks ja kurvaks ta sedasi muutub. Ta tahaks ju ka ennast kasulikuna ja mitte nii üksikuna tunda.
Vahepeal tärkas mul juba lootus, et äkki tast saab veel asja. Et võibolla ta õpib siiski pikkamisi enda eest ise hoolitsema - süüa tegema ja pesu pesema ja... Või äkki ta leiab mõne naise, kes ta eest natuke hoolitseks. See oli siis, kui Naabri-Linda meil külas ja saunas käima hakkas, aga peale seda, kui ta Linda elektrijuhtmed mingitel segastel asjaoludel läbi lõikas, on raske uskuda, et sealt mingi sõprus võiks tekkida... Noh, onu Leino parandas need küll jälle ära, aga ikkagi.

Isa on lihtsalt kurb ja ängistav sedasi näha. Tema maailm on tõesti viimastel aastatel justkui täielikult kokku kukkunud. Ja oma olematu mälu tõttu on see tema jaoks igal hommikul jälle uus shokk.

Puhas armastusõnn!

Puhta armastusõnne prototüüp istus üleeile Illegaardis ja pidas oma sünnipäeva. Laivis. Tore, et sõnad on minu jaoks nüüd materialiseerunud. Pilt on lisandunud. Hahaa!

Pihtas põhjas

Eile nägin M.-i, kellega ma polnud peale tema Kolumbiast naasmist veel kordagi kokku sattunud. Väga armas oli. Sõime, nii palju või vähe, kui ma suutsin - viimastel päevadel mul lihtsalt ei ole mitte millegi järele isu, kõik ajab iiveldama, aga selles pole iseenesest mitte midagi erilist, see on mul alati enne ja pärast selliseid hirmuäratavaid katsumusi olnud - ja käisime Renate tantsu vaatamas.

Renate ees ma kummardan - mulle tõesti meeldis, eriti see ekraan, mille Helgur vahepeal jalga tõmbas ja ekraanil kepsutanud mees ja naine. Pealegi pole ma kunagi varem näinud, kuidas keegi niimoodi noodist Schubertit tantsib.

Ja siis Galaktlani kontsert, kuhu R. ja co mind üleeile õhtul kohale vedasid, see oli ju täiesti ... ! Kahju, et ma varem ei ole neid kuulama sattunud.

Ainult eileõhtune pidu oli küll pettumus. Muusika oli nii vali ja pani kopsud vibreerima, millest mul tekkis kerge okserefleks, süda läks sõna otseses mõttes pahaks. Mõtlesin, et peale sellist lärmi on mu kreatiivsed ambitsioonid koos kõrvakuulmisega amputeeritud. Ja inimesed tantsisid nii koledasti. Kujutage ette, terve saalitäis masininimesi, kõigub niimoodi igavalt ja masajalgselt, nina ja 80-ndate naba vastu ekraani. Aga lõppude lõpuks - kus on diskopasunad ja estraadiviiulid, ma küsin!

Aga ega see ei olegi oluline - Tantsujumal jäi ju koos gruupidega Nu pagadi multikaid vaatama. Armas bloogikiibitseja, teie kindlasti ei kujuta ette, mismoodi Tantsujumal lõhnab. Selle peale võiks minestada.

Ainus asi, mille eest ma tänulik olen, on see, et sellel üritusel jõudis mulle kohale, miks meil täna jälle nii palju kalu oli - vaene K. pidi lihtsalt terve päeva ja öö ühtejutti ennastsalgavalt tööd vihtuma - kolmele asjale korraga on ju üsna raske keskenduda. Ja S. & co oleks pidanud seda ka nägema - palju meelepaha ja sappi oleks õhku viskamata jäänud.

Ainult A. oli terve õhtu kusagil mujal. Nähtamatu murekoorem oli nii selgelt tajutav, et mul kadus ka tuju ära. Tegelikult ma ei teagi, kuidas teda aidata. Kuulasin küll kõvasti ja lõpuks ta ei nutnudki enam, aga ikkagi oli kole... Ma loodan, et ta vähemalt seekord ei lõpeta söömist ära.

Täna sain ma siis üle hulga aja jälle rahulikult magada. Värinaid ei olnud enam - eksam oli möödas. Järgmine kord katsun korralikult ette valmistada. Naljakas ja kahju ainult, et T.K., kes mind peale esimest korda lohutama ja õlale patsutama tuli, vaatas kuidagi veidra muigega kaugusest ja ma ei suutnud ta mõtteid lugeda. Ja siis need nahhaltshikud oma digikaameratega, kes üleeile kõikse aeg peaaegu et lõua alla ronisid... Oleksin pidanud vist amatööri pannoo enne kaela riputama, et pärast ei oleks valus lugeda, kuidas nad minu kui üliõpilase lõbu ja hobi professionaalsuse sildi all targa näoga kritiseerivad. Ma tean ju ise ka, aga mina annan endale andetuse andeks...

Nüüd ma siis tean

Heli on võti.
Ja jumal on kahtlemata helitehnik.

Huuh!
Millised pöörased päevad!
Tartu on nii lahe!

Esimesed päevad Tartus on hirmus pingelised. Kodumurele olen küll leidnud ajutise leevenduse (mis tähendab, et ma ei maga kuuse all, vaid P.&R.-i lahkes häärberis), ent lõpliku lahenduse kallal tuleb veel vaeva näha.

Eilne õhtupoolik ja pealeproov kujunes ootamatult vahvaks - ma hakkan peaaegu et arvama, et nad on mu sõbrad või et olukord on lootustandev. Aga kaks õlut pooltühja kõhu peale oli ometi liig mis liig. Pealegi muutusin ma sellest lootusetult jutukaks, ühesõnaga - laterdasin jälle rohkem, kui oleksin tahtnud.

Ja süda valutab ikkagi. Aga kas valutava südamega saab õiget fiilingut tekitada?

Oleks see ometi juba möödas!