Viimane päev

Paistab, et see tore vegeteerimine saab tänase päevaga läbi. Viimased päevad on nii ilusad ja suvised olnud, et mul on väga väga kahju ära minna. Kõige selgemini olen ma seda siiani tundnud jalgrattaga sõites, seeliku lehvides, päike sääri soojendamas. Raske on selle linna ja kõige muu selle juurde kuuluvaga hüvasti jätta.

Ma ei saa aru, mil moel on kogu mu Thommiga seonduv elu - kohad ja inimesed - mulle küll nii armsaks saanud, et sellest nii valus lahti lasta on. Selles mõttes pole Thommi kaotus ainuüksi Thommi kaotus, see on midagi enamat, kui ma siiani arvasin. Anna peale olen ma iseenesestmõistetavalt iseäranis kade. Ma olen kõigi emade peale kade. Ja ühtlasi õnnelik, et Anna on. Ja üleüldse - kogu selle aja olen ma vist eneselegi arusaamatult olnud kohati liiga räigelt õnnelik, et reaalsustaju on ära kadunud.

Täna õhtul istusime päikesest soojal terrassil ja sõime. Aeg-ajalt oli muidugi raske mitte välja näidata, et ma olen kurb. Teemad olid ka nii isiklikud ja kaldusid millegipärast kõik ühte väravasse, nii et ma olin vahepeal sunnitud hullupööraseid naeru- ja köhahooge teesklema, et mitte nutma pursata - ajuti võis selline absurdne lõkerdamine ikka päris kohatu tunduda, aga ma tõesti ei saanud lubada, et nad saavad teada. See oleks kogu siiruse ja armsa õhkkonna ära rikkunud. Vaene Thomm poleks suutnud küsivatele pilkudele vastuseks mingeid adekvaatseid argumente lauale laduda, pealegi ei oleks mina teda suutnud ilma pisarateta kaitsta.

Kui pimedaks läks, tõi Annuska millegipärast lagedale raamatu naisest, kes läks arsti juurde. Ja mulle meenus endale antud lubadus mitte kunagi süüa kantserogeensekskõrbenud toitu (aga seedriseemned olid sellal, kui ma suppi püreerisin ikkagi pannil tumepruuniks tõmbunud). Ja muidugi kaldus jutt jälle lõppemisele ja valule - Hollandis on eutanaasia, muuseas, lubatud - , mis andis mulle õnneks vähemalt võimaluse olla siiras. Ma teadsin ju, et see on viimane kord, kui ma nendega niimoodi terrassil istun ja olulistest asjadest saan rääkida ja terve see õhtu oli nii armas, et ma jõudsin mitu mitu korda juurelda selle üle, kellele ma nende inimeste eest oma elus tänulik pean olema. Ja seda valusam oli äkiline teadmine - laksti! -, et Annast ei saa kunagi minu ema. Et nüüdsest algab tõenäoliselt kaugenemine - lõputud viisakad postkaardid, mis teatavad, et neil on kahju. Või vaikus. Ma'i teagi, mis on hullem.

Ja kujutage ette, et tõepoolest, homme olen ma juba lennukis, vaatan läbi ümmarguse illuminaatori pilvi ja püüan mõtetes mingit edasielamiseks vajalikku korda luua.